Kiri (post)

Armastuskiri (Ferdinand Georg Waldmüller, 1849)

• D'Artagnan ei hakanud end enam lõbustama kirja ülelugemisega - ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi. See oli "Du Valloni loss". Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi, millele ta oli andnud oma nime. (lk 66-67)
• Kirjad valmis, asetasid mõlemad need kahte ümbrikusse nii, et aadressi võis lugeda ainult välimist ümbrikku lahti rebides. Seejärel astusid nad teineteise juurde ja vahetasid naeratades kirjad.

"Kui minuga juhtub õnnetus," ütles Bragelonne.

"Kui mind tapetakse," ütles de Guiche.

"Ärge muretsege," ütlesid mõlemad korraga.

Siis sülelesid nad teineteist vennalikult, mässisid end mantleisse ja vajusid nooruse võluvasse unne, nagu magavad ainult linnud, lilled ja lapsed. (lk 348)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Ta jooksis välja tee peale.

"Ole kena ja vii see kiri kohe Pipi Pikksukale kätte," ütles ta. "Sellega on kiire."

Kirjakandja vaatas esmalt kirja ning siis Pipit.

"Kas sina ise polegi Pipi Pikksukk?" küsis ta.

"Kahtlemata, kelleks sa mind siis kavatsesid pidada? Abessiinia keisrinnaks või?"

"Noh, aga miks sa siis ise seda kirja ei võta?" küsis kirjakandja.

"Miks ma ise kirja ei võta? Kas m i n a peaksin kirja võtma? Ei, see läheb nüüd küll juba liiale! Kas nüüdsel ajal peavad inimesed ise oma kirju kandma? Milleks on siis olemas kirjakandjad? Siis võiks nad ju kõik korraga prügimäele saata. Ma pole veel kunagi midagi nii tobedat kuulnud! Ei, mu poiss, kui sa oma tööd niimoodi teed, ei saa sinust kunagi postkontori ülemat, usu mind!" (lk 122)

• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk