Toomemägi: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 13. veebruar 2021, kell 02:01

Raagus puud vanas Toomemäe pargis seisid liikumatult. Näis, nagu oleksid nende oksad hiiglasliku musta pliiatsiga linna kohal kumavale taevale joonistatud. Punaka liivaga raputatud teed looklesid läbi sinaka lume. Ka need olid justkui joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.

Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata muinasjuttu sattunud. (lk 30)

"Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.

"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."

Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.

"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."

"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.

Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.

Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!

"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?

"Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu — Tartu Ülikooli raamatukogu!" (lk 30)

Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-* Raagus puud vanas Toomemäe pargis seisid liikumatult. Näis. nagu oleksid nende oksad hiiglasliku musta pliiatsiga linna kohal kumavale taevale joonistatud. Punaka liivaga raputatud teed looklesid läbi sinaka lume. Ka need olid justkui joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.
+* Raagus [[puu]]d vanas Toomemäe [[park|pargis]] seisid liikumatult. Näis, nagu oleksid nende [[oks]]ad hiiglasliku musta [[pliiats]]iga [[linn]]a kohal kumavale [[taevas|taevale]] joonistatud. Punaka [[liiv]]aga raputatud teed looklesid läbi sinaka [[lumi|lume]]. Ka need olid justkui joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.
-:Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata muinasjuttu sattunud. (lk 30)
+:Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata [[muinasjutt]]u sattunud. (lk 30)
-* "Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.
+* "Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes [[loss]]i või koguni kindlusega.
 :"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."
-:Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.
+:Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et [[hoone]]l puudus [[katus]] — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult [[müür]]id — tugevad punastest [[tellis]]test laotud [[sein]]ad.
 :"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."
 :"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.
-:Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.
+:Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad [[varemed]]! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel [[raamatukogu]]s.
 :Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!
 :"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?