Mesilane: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
==Piibel== |
|||
<poem> |
<poem> |
||
Ära kiida [[mees]]t tema [[ilu]] pärast |
Ära kiida [[mees]]t tema [[ilu]] pärast |
||
| 13. rida: | 13. rida: | ||
* [[Jeesus Siiraki tarkuseraamat]], peatükk 11, salmid 2-3 |
* [[Jeesus Siiraki tarkuseraamat]], peatükk 11, salmid 2-3 |
||
==Proosa== |
|||
| ⚫ | * [Pearu Indrekule:] Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja [[päike]] nii soojasti paistis ja [[lind|linnud]] laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle [[jõgi|jõe]] ja suure [[soo]] siia tulema, ta leiab [[mesi|mett]] lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast [[paju]]põesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minu [[mets]]ast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski, ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: "Tere, teispere isa! Tere, isa," ütlesid sa. Ja ma tõstsin Issanda [[Jeesus|Eesuse]] ees oma [[hääl|jaale]] ning ütlesin oma mesilasele: "Näed sa, mu mesilane, seda [[mees]]t seal kruavikaldal — sest sina oled juba täismees, Indrek — näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: "Tere, isa!"" |
||
| ⚫ | |||
==Luule== |
|||
<poem> |
<poem> |
||
Ta lendab [[lill]]est lillesse |
Ta lendab [[lill]]est lillesse |
||
| 26. rida: | 31. rida: | ||
</poem> |
</poem> |
||
* [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_luuletused/1910/Ta_lendab_mesipuu_poole "Ta lendab mesipuu poole"] |
* [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_luuletused/1910/Ta_lendab_mesipuu_poole "Ta lendab mesipuu poole"] |
||
| ⚫ | * [Pearu Indrekule:] Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja [[päike]] nii soojasti paistis ja [[lind|linnud]] laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle [[jõgi|jõe]] ja suure [[soo]] siia tulema, ta leiab [[mesi|mett]] lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast [[paju]]põesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minu [[mets]]ast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski, ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: |
||
| ⚫ | |||
| 42. rida: | 43. rida: | ||
* [[Paul-Eerik Rummo]], "Me hoiame nõnda ühte" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 57 |
* [[Paul-Eerik Rummo]], "Me hoiame nõnda ühte" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 57 |
||
<poem> |
|||
Eemalt naeratavad õiesuine [[uba]], |
|||
karged [[kapsad]], peibutaja [[porgand]]. |
|||
Hernekada — kargu mulda torgand — |
|||
kuulutab, et [[kaun]]ugi on juba. |
|||
Piki [[karusmari|karusmarja]]-, [[sõstar|sõstrapõõsa]] ridu |
|||
tantsib herilasi, liblikaid ja [[kiil]]e. |
|||
Piki [[tubakas|tubaka]]- ja [[tatar|tatrapõllu]] siile |
|||
peavad [[mesilinnud]] suvist suirapidu. |
|||
Taagast tuigerdades lendavad nad mööda |
|||
välu poole, kus on ootav [[taru]], |
|||
nagu polekski meil musta manamaru, |
|||
nagu kuskilgi ei koolekella lööda. |
|||
</poem> |
|||
* [[Muia Veetamm]], "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46) |
|||
<poem> |
|||
Häitsmeile häitsmetes [[paju]]ni jõudes |
|||
laskuvad mesilased. |
|||
Midagi oodates... midagi nõudes |
|||
siravad pungivad kased. |
|||
</poem> |
|||
* [[Muia Veetamm]], "Künd", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 49) |
|||
==Vanasõnad== |
==Vanasõnad== |
||
Redaktsioon: 2. märts 2021, kell 17:02
Mesilane (Apis) on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.
Piibel
Ära kiida meest tema ilu pärast
ja ära põlga inimest tema välimuse pärast:
3 mesilane on tiivuliste hulgast üks väiksemaid,
ometi on tema töövili magusaist magusaim.
- Jeesus Siiraki tarkuseraamat, peatükk 11, salmid 2-3
Proosa
- [Pearu Indrekule:] Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja päike nii soojasti paistis ja linnud laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle jõe ja suure soo siia tulema, ta leiab mett lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast pajupõesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minu metsast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski, ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: "Tere, teispere isa! Tere, isa," ütlesid sa. Ja ma tõstsin Issanda Eesuse ees oma jaale ning ütlesin oma mesilasele: "Näed sa, mu mesilane, seda meest seal kruavikaldal — sest sina oled juba täismees, Indrek — näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: "Tere, isa!""
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 19. peatükk
Luule
Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
ME HOIAME NÕNDA ÜHTE
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
- Paul-Eerik Rummo, "Me hoiame nõnda ühte" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 57
Eemalt naeratavad õiesuine uba,
karged kapsad, peibutaja porgand.
Hernekada — kargu mulda torgand —
kuulutab, et kaunugi on juba.
Piki karusmarja-, sõstrapõõsa ridu
tantsib herilasi, liblikaid ja kiile.
Piki tubaka- ja tatrapõllu siile
peavad mesilinnud suvist suirapidu.
Taagast tuigerdades lendavad nad mööda
välu poole, kus on ootav taru,
nagu polekski meil musta manamaru,
nagu kuskilgi ei koolekella lööda.
- Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)
Häitsmeile häitsmetes pajuni jõudes
laskuvad mesilased.
Midagi oodates... midagi nõudes
siravad pungivad kased.
- Muia Veetamm, "Künd", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 49)
Vanasõnad
- Kolme asja pole võimalik mõista: naise mõtteid, mesilaste tööd ning tõusu ja mõõna vaheldumist.
