Teine maailmasõda

Narva lahing 1944

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Teine maailmasõda oli 1. septembrist 1939 2. septembrini 1945 kestnud maailmasõda.

• Ma ütleksin Alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajatele: "Mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi". Meie ees on kõige raskem katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Te küsite, mis on meie poliitika? Ma ütlen: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi meie jõududega ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletusliku türanni vastu, keda pole suutnud keegi ületada inimkuritegude tumedas kahetsusväärses registris. See on meie poliitika. Te küsite, mis on meie eesmärk? Saan vastata ühe sõnaga: see on võit, võit iga hinna eest, võit hoolimata kõigist õudustest, võit, hoolimata sellest kui pikk ja raske on tee selleni. Sest ilma võiduta, me ei jää ellu.
  • Winston Churchill kõnes Suurbritannia parlamendi alamkojas pärast peaministri ametisse asumist, 13. mai 1940, The Official Report, House of Commons (5th Series), vol. 360, c. 1502.

• Nii et sõjale ei saa läheneda nii, et kas panen sinna selle viisnurga või haakristi. See oli ikka kaugelt sügavam küsimus. Mina teeksin ikkagi ühe väga ilusa monumendi. Paneksin nimeks "Leinav ema" või "Leinav kodumaa". Terved perekonnad tapeti, viidi vangi; sõdisime, aga võitu me ei saanud – ikka jäi see okupatsioon. Ja kas siis sakslase all parem olnud oleks? See oli katastroof meie rahvale ja minu arvates on see väga suur kangelastegu, et 1991. aastal uuesti vabaks saime. Selle taga on tõsine võitlus iseendaks jäämise eest.
• Siiski tahaksin, et leitaks võimalus kõiki hukkunuid koos mälestada. Sellepärast et olukord oli ikkagi niisugune, kus valikuvõimalust polnud.
• Nõukogude okupatsiooni ajajärgu kohta saaksime näidata, et tegelikult oli see võitlus iseolemise eest, et see on auga välja peetud.

Ja kui räägime, et päris sõjas oli kaks rinnet, siis ega need, kes nendel rinnetel olid, polnud ju selles süüdi, et see nii oli. Sõja ajal oli üsna laialt levinud ka arvamus, et kui sõdime koos Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaaga, saame iseseisvuse tagasi, sest oleme liitlased. Minu arust on see päris loogiline seisukoht ja see lootus eesti meestel korpuses oli.

• Sõda oli küll läbi, kuid olen 60 aastat tagasi kirjutanud nii: "Sõda on lõppenud, kuid võitjaid ei ole." Minu arust oli see katastroof, sest olime ju kaotanud kõik. Meil polnud vabadust, oma riiki, olime inimesi kaotanud kümnete tuhandete kaupa. Ei taha näiteks mitte iialgi enam meenutada Velikije Luki lahinguvälja, mis oli pärast talviseid lahinguid laipadega tihedalt kaetud.
  • Juhan Peegel, intervjuu: Indrek Ude, "Juhan Peegel: kas võitluskaaslaste elu päästnud sõpra ei tohi meeles pidada?" Eesti Päevaleht, 7. mai 2005

• [---] kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. Me kisume oma haavad vabatahtlikult ise kogu aeg lahti, et need mitte kinni ei kasvaks. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei ole me jaoks ikka veel lõppenud. Ikka veel otsime süüdlasi, taotleme tagantjärele tõde ja õigust.
  • Wimberg, "Vähem leina, rohkem elu"] EPL, 18. juuli 2011

• Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meie ajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks.
  • Peeter Olesk "Iseseisvuse metakeel" Sirp, 23.02.2007

• Lubage mul nii lühidalt kui võimalik üle libiseda aastatest, kui käis Teine maailmasõda - ehk Üks teine maailmasõda, nagu see koolipoiste suust mu kõrvus alati tundub kõlavat, otsekui tõendaksid nad kindlalt, et see maailmasõda, mis minul nii elavalt meeles püsib, ei ole sugugi ainus ega suurim massiline hullumeelsus meie sajandil.
  • Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 192

• Ärkasin tol esimesel septembrikuu reedel tungiva telefonihelina peale. See kostis isa kabinetist, mille diivanil ta viimasel ajal ka magas. Need olid lühikesed signaalid sõjaväetelefoni mustast aparaadist, sellest, mis oli otseühenduses Sõjavägede Peastaabiga. Kolonel Villem Saarseni telefoninumber oli kaks-kaks-kuus. Seda mäletan eluaeg.

— Ah nii. Sõda ei saanud niisiis mitte ära hoida. Liitlastel siis ka ei õnnestunud... Saksa pealetung... juba kell kolmveerand viis. On meil veel ühendust Varssaviga? Tubli! Kas ülemjuhataja teab juba? Tubli! Koosolek poole tunni pärast staabis. Tubli! Ma olen varsti kohal. Saatke auto kohe välja!

• Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 8

Allikata

• Mitte kunagi pole üheski inimkonfliktis nii paljud võlgnenud nii vähestele nii palju.
  • Winston Churchill