Gümnaasium: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
* Ema [[õmblusmasin]] aitas Johanna gümnaasiumi, aga lõpetada ta ei jõudnud, ju siis oli õmblusmasinaid vahepeal liiga palju saanud ja igaüks ise õmblema hakanud, ja ega ema mõni saksarätsep olnud, tema tegi oma tänava prouadele [[kleit]]e, ja need polnud miskid õiged prouad, kui proua all mõelda üht suurtsugu [[daam]]i, kes vähemalt neli korda aastas endale uue kleidi laseb teha. (lk 17–18) |
* Ema [[õmblusmasin]] aitas Johanna gümnaasiumi, aga lõpetada ta ei jõudnud, ju siis oli õmblusmasinaid vahepeal liiga palju saanud ja igaüks ise õmblema hakanud, ja ega ema mõni saksarätsep olnud, tema tegi oma tänava prouadele [[kleit]]e, ja need polnud miskid õiged prouad, kui proua all mõelda üht suurtsugu [[daam]]i, kes vähemalt neli korda aastas endale uue kleidi laseb teha. (lk 17–18) |
||
* Enamik inimesi ei saa gümnaasiumi ära lõpetada, lohutab Johanna ema, ja pealegi pole [[lõvi]]de taltsutamiseks üldse gümnaasiumiharidust vaja. Ainult et kuidas sa siin ikka lõvitaltsutajaks õpid, kui linnas pole ühtegi lõvi, selleks peab [[Tallinn]]a sõitma, et lõvi näha, aga Tallinna sõiduks tuleb omakorda raha kõrvale panna, ja Johanna teebki seda, paneb igast palgast terve krooni plekist hoiukarpi. Tallinnas on nimelt [[loomaaed]], teab Johanna, ja seal käib [[tsirkus]]etruppe hoopis sagedamini, see on isegi tähtsam, sest mis aitab loomaaias lõvi vaatamine, kui teda ei saa isegi mitte käega katsuda. Kus üldse õpitakse lõvitaltsutajaks? Johannal ei ole kelleltki küsida, ema ei tea seda ja teised inimesed hakkaksid lihtsalt naerma, kui ta seesuguse küsimusega nende poole pöörduks. Johanna on ammu aru saanud, et oma paremad mõtted tuleb enda teada jätta. (lk 27) |
* Enamik inimesi ei saa gümnaasiumi ära lõpetada, lohutab Johanna ema, ja pealegi pole [[lõvi]]de taltsutamiseks üldse gümnaasiumiharidust vaja. Ainult et kuidas sa siin ikka lõvitaltsutajaks õpid, kui linnas pole ühtegi lõvi, selleks peab [[Tallinn]]a sõitma, et lõvi näha, aga Tallinna sõiduks tuleb omakorda raha kõrvale panna, ja Johanna teebki seda, paneb igast palgast terve krooni plekist hoiukarpi. Tallinnas on nimelt [[loomaaed]], teab Johanna, ja seal käib [[tsirkus]]etruppe hoopis sagedamini, see on isegi tähtsam, sest mis aitab loomaaias lõvi vaatamine, kui teda ei saa isegi mitte käega katsuda. Kus üldse õpitakse lõvitaltsutajaks? Johannal ei ole kelleltki küsida, ema ei tea seda ja teised inimesed hakkaksid lihtsalt naerma, kui ta seesuguse küsimusega nende poole pöörduks. Johanna on ammu aru saanud, et oma paremad mõtted tuleb enda teada jätta. (lk 27) |
||
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", |
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987 |
||
[[Kategooria:Pedagoogika]] |
[[Kategooria:Pedagoogika]] |
||
Viimane redaktsioon: 13. märts 2021, kell 17:03
Gümnaasium on üldhariduskooli kõrgeim kooliaste, kus pääsevad need, kes on suutnud edukalt põhikooli üle elada.
Proosa[muuda]
- Ema õmblusmasin aitas Johanna gümnaasiumi, aga lõpetada ta ei jõudnud, ju siis oli õmblusmasinaid vahepeal liiga palju saanud ja igaüks ise õmblema hakanud, ja ega ema mõni saksarätsep olnud, tema tegi oma tänava prouadele kleite, ja need polnud miskid õiged prouad, kui proua all mõelda üht suurtsugu daami, kes vähemalt neli korda aastas endale uue kleidi laseb teha. (lk 17–18)
- Enamik inimesi ei saa gümnaasiumi ära lõpetada, lohutab Johanna ema, ja pealegi pole lõvide taltsutamiseks üldse gümnaasiumiharidust vaja. Ainult et kuidas sa siin ikka lõvitaltsutajaks õpid, kui linnas pole ühtegi lõvi, selleks peab Tallinna sõitma, et lõvi näha, aga Tallinna sõiduks tuleb omakorda raha kõrvale panna, ja Johanna teebki seda, paneb igast palgast terve krooni plekist hoiukarpi. Tallinnas on nimelt loomaaed, teab Johanna, ja seal käib tsirkusetruppe hoopis sagedamini, see on isegi tähtsam, sest mis aitab loomaaias lõvi vaatamine, kui teda ei saa isegi mitte käega katsuda. Kus üldse õpitakse lõvitaltsutajaks? Johannal ei ole kelleltki küsida, ema ei tea seda ja teised inimesed hakkaksid lihtsalt naerma, kui ta seesuguse küsimusega nende poole pöörduks. Johanna on ammu aru saanud, et oma paremad mõtted tuleb enda teada jätta. (lk 27)
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987