Karu

Noor pruunkaru. Esi- ja tagakäpad on hästi näha.

Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik.

Proosa

• Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha.
  • Jüri Kolk, Utoopiasari. Emane sinivaal. Feministeerium, 16. juuni 2020

Karu kohtas Iidol juba esimeste puude all. Pätsu istus, jõi õlut ning mängis roosa sabaga rotiga malet.
"Vangerdan," ütles karu just sel hetkel, kui Iidol puid murdes temani jõudis ning karjus: "Noh, metsaisand, vaatame, kellel on suurem ramm!"
Rott lõi kibestunult malendid segamini.
"Nõnda mina mängida ei oska," teatas ta. "Ma ei saa süveneda. Kas te olete ogar," küsis ta Iidoli poole pöördudes, "et niiviisi karjute? Palun väga, istuge minu kohale ja proovige, kuidas on mängida, kui mina pidevalt kisan ja kätega vehin. Proovige!"
Rott lahkus pahaselt turtsudes ning saba üle pohlavarte vedades.
"Piinlik lugu," ohkas karu kurvalt.
Iidol oli küll roti sõnadest veidi heidutatud, kuid kogus end kohe.
"Noh, laaneott!" pöördus ta karu poole. "Võitleme!"
"Minu nimi on Leo," ütles karu. "Ja vaadake, mina ei armasta selliseid sportmänge. Joome parem kannukese õlut ja suitsetame piibutäie tubakat."
Ent Iidol juuris juba tamme.
"Jätke, palun," anus Leo. "Mina pole sportlane, ma olen luuletaja. Kirjutan sonette."
Tundmatut sõna kuuldes Iidol peatus ja hirm hakkas talle naha vahele pugema.
"Ja madrigale kirjutan ma ka," lisas karu.
Nüüd kaotas Iidol lõplikult pea ning lahkus kiirustades metsast.

• Andrus Kivirähk, "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

• Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)
  • Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

Luule

3 korda elagu Karu!
(Kes? Ei saa aru!)
Elagu Karu!
3 hurraad Winnie Puhhile hüüamegi!
(No öelge siis ometi - MIS TA TEGI?)

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh" Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 110

Karu elab loomaaias,
matsakas ja muidu maias
...
Karu silmad on kui sulakuld
Sealt lõõskab inimarmastuse tuld
Peab mõni koera ja mõni mees kassi
Mõni peab ahvi kes elab tal sahvris
Mina ainult karu armastan

• Henno Käo, "Karulaul", tuntud ansambli Apelsin esituses

Vanasõnad

• Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam.
• Karukasukas ei karda külma.
• Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
• Rebase kavaluse võidab karu.
• Talv ajab karu pesasse.
• Tänamata karu lükatakse auku tagasi.
• Vana karu ei õpi tantsima.
• Ära müü enne karu nahka kui karu käes!
• Ära usu hundi juttu, hundil on hullud jutud, karul kõned kavalad!
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977
• Heljo Mänd, "Karuaabits"

Vaata ka

• "Mõmmi ja aabits"