Eesti kultuur

Eestis on väga elujõuline rahvatantsukultuur. XIX üldtantsupidu 2014. aastal

Eesti kultuur on nii Eesti territooriumisse puutuv kui ka eestlaste kultuur.

Proosa

• Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival.
  • Arthur Valdes, Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes

• Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma, teadvuse kiirendi", Välgi metsad: Grenader, 2013, lk 192

• Aga ei, mida ma ometi räägin! Meie seisame ju kuristiku serval: tohutusuure sokiaugu äärel. Ehk lükata see vastik võidunud monstrum lihtsalt august alla, oodaku teda seal mis tahes? Või veelgi parem: hüpata ise?

Just niisugune mõte tärkab kohe, kui võtta kätte Valdur Mikita "Lingvistiline mets"; ja edasi lugedes muutub see mõte järjest veetlevamaks. Sokiauk, mis meile Mikita teosest vastu terendab, on vähemalt niisama vastupandamatu, kui oli küülikuauk, mille kaudu Alice pääses imedemaale – ja võib-olla isegi veel kutsuvam, erutavam, magnetiseerivam, sest mida kaugemale me jõuame, seda enam süveneb kahtlus, et vanasse maailma tagasi ei tahakski enam minna. Sest mis seal siis õieti oli? Ainult see "Eesti kultuur", mis kuskil nurgas nakitses ja kiitles, kuidas ta oma niigi köndistatud ihuliikmeid kärbete abil veel nudimaks nüsida oskab. Hüvasti, "Eesti kultuur", olgu see sulle kerge, mille alla sa ükskord jääd! Selle "Eesti kultuuri" võime julgesti seljataha jätta, ilma et midagi kaotsi läheks, sest Eestit on seal umbes niisama palju kui telesaates "Eesti otsib superstaari".

• Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.
  • Hasso Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Vikerkaar 2013/6. Valdur Mikita "Lingvistilise metsa" arvustus.

• Moraal on moraal, see ei saa olla kitsas ega lai. Läänemaine kultuur on jõudnud meieni ainult selle baltisaksa moraali kaudu. Sakslased on olnud meie rõhujad samuti kui venelased, ja meie oleme neid vihanud. Aga hoolimata sellest on olnud nende kultuuri mõju meile positiivne. See kultuur on andnud meile sellised suurmehed kui Kreutzwald, Jakob Hurt ja teised. Mis aga see vene "lai hing" on meile andnud? Ainult Jaan Anvelte, Hans Pöögelmanne, Viktor Kingisseppi ja marodööre!
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil III"

• Eesti kultuuri üks suuremaid kitsaskohti on sumbumine ahtasse arhetüüpide ja kultuurimärkide jadasse, millest enamik ilmutab juba ammu nähtavaid kulumise märke. Me kargame ikka verivorsti juurest regilaulu juurde, regilaulu juurest kamakäki juurde, kamakäki juurest laulupeo juurde, laulupeo juurest Hurda juurde ja ikka nõnda edasi, edasi ja tagasi.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 72-73

• Eesti muusikamaastikule on tõusnud ka teine probleem – vanema muusika keeruline kättesaamine. "Koroonakevade ajal avastasin, et Eesti vanemat muusikat on peaaegu võimatu kuulata, sest neid ei eksisteeri digiplatvormides ja enam ei saa osta ka nende plaati," lausus [Martin] Aadamsoo. [Kaspar] Koppel kommenteeris, et selle probleemi juures on põhiline küsimus õigustes. "Keegi ei saa neid lugusid lihtsalt üles laadida ja nendega raha teenida, kui neil puuduvad selleks õigused."
  • "Virgo Sillamaa Eesti muusikast suurtel platvormidel: enamus artiste ei teeni digikanalites midagi" ERR, 14. august 2020

• Kultuuri suurem osatähtsus aitaks meil aru saada, kes me ise oleme. Aga ka sellest, mis on see lääs, mille kultuuri me üle võtame – kui ikka tõepoolest on vaja, et me võtaksime üle lääne saateformaadid ja ühiskondliku poleemika, oleks hea nende võimalusi ja puudusi igakülgselt tunda.
  • Martin Luiga, "Eesti Vabariigi käimata rajad" ERR, 14. august 2020

• Eesti kultuuri riiklik toetus on tõepoolest ka Euroopa lõikes väga kõrge. Ja me võibolla ei teadvusta endale, et ka sellised kultuuri toetusviisid, nagu näiteks Kultuurkapital, ei ole Euroopas sugugi levinud. Seal peavad kunstiinimesed pigem lootma metseenide toetusele.
• Me tunneme oma kultuuri, aga maailma suures kultuuripildis see nii selgelt ei eristu. Meie noored kujutavad kunstnikud on edukad Ameerikas, saavad sealt mõjutusi. Euroopas õppivad noored teevad teistmoodi. Nii on see alati olnud. Meie maalikunstnikud-klassikud, kelle üle me nüüd uhked oleme, said osa euroopalikust kultuuripildist ja õppisid seal.

Samuti peaksime baltisaksa kultuuri tajuma oma kultuuri osana, nii nagu soomerootsi kunst on soome kultuuri osa. Antarktika avastaja Bellingshausen ongi Eesti maadeavastaja, kuigi ta esindas inglise laevasõidukultuuri ja sõitis vene laevaga. Tunneme uhkust Ludvig Puusepa üle ja samuti peaksime uhkust tundma Karl Ernst von Baeri üle.

• Kersti Kaljulaid, intervjuu: Ia Remmel, "President Kersti Kaljulaid: "Suured ja olulised asjad kasvavad ise, ilma et peaks midagi välja mõtlema"" Muusika, 6. juuli 2019

• Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.
  • Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit" ERR, 24.02.2021

Luule

Taorauast pilakus peerg on läidetud.
Hõissa, vastlad
ja pastlad
ja kaerajaan!
Ühe päevaga triiki saab täidetud
rahvusliku kultuuri
kvartaliplaan.

• Kalju Kangur, "100%" kogus "Vale mees vaadis". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 55