Erinevus lehekülje "Lydia Koidula" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 5429 baiti ,  5 kuu eest
resümee puudub
[[Pilt:Lydia Koidula-Sachker.jpg|pisi|Lydia Koidula (fotograaf Reinhold Sachker).]]
'''Lydia Koidula''' (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 Vana-Vändra vald – 11. august (vkj 30. juuli) 1886 Kroonlinn) oli eesti prosaist, luuletaja ja kirjaniknäitekirjanik, ajakirjanik [[Johann Voldemar Jannsen]]i tütar. Koidula on tänapäeval eelkõige tuntud isamaalaulikuna, kuid laialt on levinud ka tema romantilised luuletused teistel teemadel.
 
 
==Luule==
 
==="Emajõe ööbik"===
Koidula teine luulekogu "Emajõe ööbik" (algses kirjaviisis "Emmajöe Öpik") ilmus 1867. aastal.
 
 
Ei [[ema|emma]]süddant – ialgi!
</poem>
* [[s:Emmajöe Öpik/Emmasüdda|Emmajöe Öpik, "Emmasüdda"]], 1866rmt: "Emmajöe Öpik", 1867
 
 
Järgnevad tsitaadid väljaandest: "Emajõe ööbik", 2019.
 
 
<poem>
Argselt astub sinu ette,
eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab su kätte
lauluannet pakkuda.
</poem>
* "Teretamine", lk 5
 
 
<poem>
Oh Emajõgi, — ma jälle
su laineid teretan!
Oh Emajõgi, — ma jälle
su lehkvat kallast näen!
 
Sa jälle südant rõõmul',
suud laulul' ärritad,
sa püha Eesti jõgi!
Kuis mõtteid lainetad!
</poem>
* "Emajõe kaldal", lk 6
 
 
<poem>
Päikse tuli, hele ta,
südant ei või vaigista';
vaikne kuu ööd kuulutab,
südamele rahu toob.
</poem>
* "Neiu kanga juures", lk 9
 
 
<poem>
Ei ma jõua iial meelest
seda tundi unusta',
mil sind, neiu, minu õnne,
esimest kord nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
kellad pühakojale,
nagu rahu kuulutada
tahaks kõige ilmale.
...
Ei ma tea, mis on rääkind
õpetaja kantsli peal —
pidin ikka jälle vaatma
sinu armast nägu seal.
Päeva, öösi nüüd mul kao
sinu kuju silma eest:
pühapäeva kellad viinud
kõik mu rahu südamest!
</poem>
* "Pühapäeva kellad", lk 13-14
 
 
<poem>
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
 
Ja tihti siiski leian
su silmis pisarad? —
Mu Eestimaa, oh looda:
ka ajad muutuvad!
Meil' tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pea kõrgel'!
Aeg annab arutust!
</poem>
* "Sind surmani!", lk 19-20
 
 
<poem>
Kätkis juba suil', sõber, truuks seltsimeheks ma pandud,
sinuga käin eluteed, tahtmata hoidja sul, vaht.
Mullakarva mul kuub ja nägu mul kortsus on; ikka
vihkasin naeru ma, nutt silmis on armsam mul and.
Teeb koit silmad, kus uni veel võitleb sees, vara sul lahti:
juba su peatsil, vaat, ähvardes võetud mul paik.
Paned sa ehal veel käed — küll väsind nad — risti ja loed
issameie; su ees seisan ma, vaikne ja pikk.
...
Nõnda saadan ma sind, oh inime, mulda, kust tulid. —
Kuidas mu nimi? Sa tea: M u r e, nii hüüad sa mind.
</poem>
* "Seltsimees", lk 21
 
 
<poem>
Lenda, lõo, lenda, linnu,
üle metsa päeva, ööd!
Sõna armukesel' kanna,
kes nii kaugel kõnnib teed:
 
ütle, kuis nii kangelt koormab
mure südant, hinge mul;
räägi, et ma rahu leia
ööd ei päeva kusagil.
</poem>
* "Lenda!", lk 31
 
 
<poem>
Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma,
suil' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
 
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
 
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa!
</poem>
* "Mu isamaa on minu arm!", lk 39-40
 
 
<poem>
Nad on mu armukse pannud
küll musta kirstusse,
nad ise on palveid teinud
ja laulnud laulusid.
 
Ja nime seadsid ja risti,
kus tarku sõnu peal,
nad haua äärde, ja kaebsid
ja vaatsid kurjalt mu peal'.
</poem>
* "Nad on mu armukse pannud —", lk 41
 
 
<poem>
Mu isamaa, nad olid matnud
sind raske, musta kattega, —
muud haavatud maapinnast tõusnud
kui verelilled õitsema.
Ja ahelas sa ennast väänsid,
ja orjaikkes ohkasid, —
ja vaikseks, vaiksemaks siis läksid —
siis unesurma hingasid!
...
Üks sõna läbi ilma kõlas,
et õnnes hõiskvad miljonid:
"Ma tahan, et prii minu rahvas —"
Ja orjaikked langesid!!
Prii oma pinnalt jälle leiad
nüüd eesti rahva pesakest
ja, õitsev Eestimaa, sa hüüad:
"Au Aleksandril' igavest!"
</poem>
* "Mu isamaa, nad olid matnud", lk 43
 
 
<poem>
Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.
 
Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab!
...
Mõnd kallist südant kaotsin.
mis järel' nuttes leinasin,
aeg andis teist mull' tagasi:
ei emasüdant — iialgi!
</poem>
* "Emasüda", lk 51-52
 
 
<poem>
Oh armasta, niikaua kui sa jõuad!
Oh armasta, niikaua kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mil nuttes
sa surnuhaua äärde seisma jääd!
 
Oh pea hoolt, et soojaks jääb su süda,
et armastust ta hoiab, kannab teal,
niikaua kui tal armastuses vastu
võib tuksu' mõni teine süda veel!
...
Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
on lahti kurja sõna sidemed —
oh jumal, su süda küll ei kurja mõelnud,
kuid — teine kaevates käib oma teed!
</poem>
* "Oh armasta!", lk 53-55
 
 
<poem>
Su isamaa, su usk, su rahvas —
kas tunned kuskil kallimat?
Kas tead sõna, mis veel tungi'
võib südamesse kangemalt?
Su isamaa, su usk, su rahvas!
See sinu ülem varandus
ei ööd sul, päeva meelest mingu,
ei õnnes ega õnnetus'!
</poem>
* "Isamaa, usk, rahvas!", lk 56-57
 
 
<poem>
Kui oled mõnda hinge kurvastanud
ja tornist langeb vaga kellahääl
su kõrvu — mõtle, mõtle selle peal':
eks nad ehk surma temal' kuulutanud?
</poem>
* "Palu andeks", lk 58
 
 
<poem>
Kasepuu, sa üksi seisad,
seisad, lage lehtedest,
kasepuu, sa nagu unes
kastet saadad okste seest.
 
Vihma kombel maha langeb
ta kui nutupisarad —
kasepuu, kas sa ehk meelde
nooruspäevi tuletad? —
</poem>
* "Kasepuu", lk 59
 
==Välislingid==
{{JÄRJESTA:Koidula, Lydia}}
[[Kategooria:Eesti luuletajad]]
[[Kategooria:Eesti kirjanikud]]
[[Kategooria:Eesti näitekirjanikud]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
28 581

muudatust

Navigeerimismenüü