Kiiktool

Edvard Munch "Tädi Karen kiiktoolis", 1883.

Harriet Backer "Elutuba Kolbotnis" (1896)

Kiiktool on kõverate jalastega tool, mis on mõeldud õdusaks kiikumiseks.

Proosa

• Raske, aga mitte võimatu on uskuda, et keset elutuba olev kiiktool saab püsida tasakaalus. Või ongi elu kiiktool ja tema kohustus ning eesmärk ongi kiikumine.
  • Margus Mikomägi, "Uduse teekonna tõde ja õigus", Teatritasku, 2. veebruar 2009 (arvustus Eugene O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" lavastusele Tallinna Draamateatris)

• Minu silme all, ainitisest ainitisema pilgu all kiikus tool kergelt, järk-järgult aeglasemalt, nagu kiiktool pärast istuja püstitõusmist veel mõnda aega kiigub. Ainult et seal polnud kedagi olnud. Tuba oli olnud tühi. (lk 118-119)
  • Susan Hill, "Naine mustas", tlk Karin Suursalu, 2014

• Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.

Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)

• Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994

Luule

Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid –
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

• Heiti Talvik, "Jumalate hämaras"