Loorber: erinevus redaktsioonide vahel
| 9. rida: | 9. rida: | ||
==Luule== |
==Luule== |
||
<poem> |
|||
Noort, nõtket loorberit ma imetelin, |
|||
mis hardail [[oks]]il haljas hiies lehtis |
|||
nii nagu [[paradiis]]i aiarajal |
|||
</poem> |
|||
* [[Francesco Petrarca]], "Kantsoon", tõlkinud [[Ain Kaalep]], ("Renessansi kirjanduse antoloogia", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 37-39 |
|||
<poem> |
<poem> |
||
Kes [[ajalugu|ajaloos]] hiilgavat [[nimi|nime]] küll vajaks? |
Kes [[ajalugu|ajaloos]] hiilgavat [[nimi|nime]] küll vajaks? |
||
Vaid [[noorus]]e [[aeg]] on me hiilguse ajaks; |
Vaid [[noorus]]e [[aeg]] on me hiilguse ajaks; |
||
on mürdid ja |
on mürdid ja [[viinapuu]]d varases eas |
||
väärt rohkem kui vanana loorberid peas. |
väärt rohkem kui vanana loorberid peas. |
||
</poem> |
</poem> |
||
Redaktsioon: 27. mai 2021, kell 20:41
Proosa
- Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud.
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 7
- Ma olen mõnikord vähemalt vaimusilmas näinud, et kui koidab Kohtupäev ning suured vallutajad ja õigusetegijad ja riigimehed lähevad vastu võtma oma tasu — oma kroone, loorbereid, hävimatusse marmorisse kustutamatult raiutud nimesid —, pöördub Kõikväeline Peetruse poole ja ütleb teatud kadedusega, kui näeb meid tulemas, raamatud kaenla all: "Vaata, nemad ei vaja tasu. Neile pole meil siin midagi anda. Nemad armastasid lugeda." (lk 27)
- Virginia Woolf, "Kuidas tuleks lugeda raamatut", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997
Luule
Noort, nõtket loorberit ma imetelin,
mis hardail oksil haljas hiies lehtis
nii nagu paradiisi aiarajal
- Francesco Petrarca, "Kantsoon", tõlkinud Ain Kaalep, ("Renessansi kirjanduse antoloogia", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 37-39
Kes ajaloos hiilgavat nime küll vajaks?
Vaid nooruse aeg on me hiilguse ajaks;
on mürdid ja viinapuud varases eas
väärt rohkem kui vanana loorberid peas.
- George Gordon Byron, "Firenze ja Pisa vahel kirjutatud stroofid", 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7–8/2004, lk 39
...
Ei laotanud otsaees loorber neil lehti,
ka okaskroon õiteta, kullata tehti...
Ja laulik käis üksildast teed,
ei kandnud ta säravat siidi, damasti;
kui juhtus, et ahelaid kanda tal lasti,
siis kuldsed ei olnud küll need...
- Lesja Ukrajinka, "Ukraina kirjanduse saja aasta juubeliks", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 50-51
Eestis sajab
hääletult roosteudude märga.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Saatustest troostitum sündida
laulikuks Eestis.
- Gustav Suits, "Laul Eestist", teisest luulekogust "Tuulemaa", 1913. Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 93-94
Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed,
kui kuninga mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga teed!
- Betti Alver, "Häire". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 436