Jõudeelu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Piltide lisamist ootavad |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{toimeta}} |
|||
==Proosa== |
|||
* Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu [[sport]]likku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega [[aeg]]a ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises. |
* Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu [[sport]]likku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega [[aeg]]a ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises. |
||
** [[Marcel Proust]], "Taasleitud aeg", tõlkinud [[Tõnu Õnnepalu]]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 17 |
** [[Marcel Proust]], "Taasleitud aeg", tõlkinud [[Tõnu Õnnepalu]]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 17 |
||
* [[Kuningas]] istus [[tugitool]]is ja peksis [[piits]]avarrega vastu [[saabas|saapaid]]. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb. |
* [[Kuningas]] istus [[tugitool]]is ja peksis [[piits]]avarrega vastu [[saabas|saapaid]]. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb. |
||
| 9. rida: | 10. rida: | ||
* Jõudeelus on palju [[pisiasi|pisiasju]] ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad [[ilu]] juurde. Õhkpeen [[valge]] [[sukk]], siidkleit, [[pits]]ist rinnaesine, kaunis [[king]] jalas, ilus pael peas - ei tee [[inetus|inetut]] naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad [[käed]] - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105) |
* Jõudeelus on palju [[pisiasi|pisiasju]] ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad [[ilu]] juurde. Õhkpeen [[valge]] [[sukk]], siidkleit, [[pits]]ist rinnaesine, kaunis [[king]] jalas, ilus pael peas - ei tee [[inetus|inetut]] naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad [[käed]] - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105) |
||
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977 |
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977 |
||
* Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ''ennui''. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat [[loidus]]t. Tõsiste [[meditatsioon]]ide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. [[Muusika]]ga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule") |
* Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ''ennui''. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat [[loidus]]t. Tõsiste [[meditatsioon]]ide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. [[Muusika]]ga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule") |
||
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846 |
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846 |
||
* Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill [[dändi]]. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas [[George IV]]), kes valitses oma vaimuhaige isa [[George III]] asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise [[ülikond|meesteülikonna]] loojad, kes hindasid üle kõige [[hea maitse|rafineeritud maitset]], elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud [[elunautija]]d, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, [[poodlemine|poodlemise]], klubides logelemise, teatris käimise ja [[võiduajamised|võiduajamistega]]. Mõned neist, nagu dändinduse looja [[Beau Brummel]], oli tuntud oma salvava ja südametu [[huumor]]i poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543) |
* Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill [[dändi]]. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas [[George IV]]), kes valitses oma vaimuhaige isa [[George III]] asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise [[ülikond|meesteülikonna]] loojad, kes hindasid üle kõige [[hea maitse|rafineeritud maitset]], elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud [[elunautija]]d, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, [[poodlemine|poodlemise]], klubides logelemise, teatris käimise ja [[võiduajamised|võiduajamistega]]. Mõned neist, nagu dändinduse looja [[Beau Brummel]], oli tuntud oma salvava ja südametu [[huumor]]i poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543) |
||
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548 |
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548 |
||
* Õhtu oli meeldiv ja samuti lauakaaslased, kuid äkitselt haaras mind [[tühjus]]etunne. See oli nii tugev, et ma peaaegu ehmatasin. Järsku tundusin ma enesele täiesti [[tühisus|tühisena]]. Kogu oma üheksateistkümneaastase elu olin ma elanud ülikülluses, mul olid kõik võimalused [[Enesearendus|enese arendamiseks]], kuid midagi tõelist polnud ma teoks teinud. Minu maailma ei mahtunud muud kui tormamine ühelt peolt teisele, seltskondlik [[lobisemine]] tühjast-tähjast, ilusate ja rikaste inimeste pinnaline oleskelu. '''Mul on mu suvilas üsna hea [[raamatukogu]]'''. Oli tahtmine maa alla vajuda, kui need sõnad mulle meenusid. Kuidas võisin mina, õnnetu plikatirts, hoobelda oma lugemisega! Tundsin end nii ebakindlana, et kui keegi oleks mind sel hetkel kõnetanud, poleks ma sõna suust saanud. Kas olin ma üldse midagi enamat, kui hea partii mõnele kõrgeaulisele [[degenerant|degenerandile]], kes mind altari ette viies saaks parandada oma rahaasju? See oli minu tulevik: olla kullast [[iluasjake]]. |
|||
:Teisalt polnud kõik üksnes minu süü. Aadlineiul oli tol ajal õigupoolest ainult kaks võimalust: soodne [[abielu]] või täielik pühendumine mingile [[sotsiaaltöö]]le, nagu tegi seda minu õde Natalia. Mina olin juba noorest peast iga hinna eest otsinud kolmandat võimalust, kuid aeg-ajalt lõi mu usk sellesse kõvasti kõikuma. (lk 42) |
|||
* [[Laila Hietamies]], "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996 |
|||
Redaktsioon: 4. juuni 2021, kell 22:30
Proosa
- Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.
- Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 17
- Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb.
- "Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."
- Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust." (lk 66)
- Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad käed - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105)
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977
- Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ennui. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat loidust. Tõsiste meditatsioonide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. Muusikaga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
- Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548
- Õhtu oli meeldiv ja samuti lauakaaslased, kuid äkitselt haaras mind tühjusetunne. See oli nii tugev, et ma peaaegu ehmatasin. Järsku tundusin ma enesele täiesti tühisena. Kogu oma üheksateistkümneaastase elu olin ma elanud ülikülluses, mul olid kõik võimalused enese arendamiseks, kuid midagi tõelist polnud ma teoks teinud. Minu maailma ei mahtunud muud kui tormamine ühelt peolt teisele, seltskondlik lobisemine tühjast-tähjast, ilusate ja rikaste inimeste pinnaline oleskelu. Mul on mu suvilas üsna hea raamatukogu. Oli tahtmine maa alla vajuda, kui need sõnad mulle meenusid. Kuidas võisin mina, õnnetu plikatirts, hoobelda oma lugemisega! Tundsin end nii ebakindlana, et kui keegi oleks mind sel hetkel kõnetanud, poleks ma sõna suust saanud. Kas olin ma üldse midagi enamat, kui hea partii mõnele kõrgeaulisele degenerandile, kes mind altari ette viies saaks parandada oma rahaasju? See oli minu tulevik: olla kullast iluasjake.
- Teisalt polnud kõik üksnes minu süü. Aadlineiul oli tol ajal õigupoolest ainult kaks võimalust: soodne abielu või täielik pühendumine mingile sotsiaaltööle, nagu tegi seda minu õde Natalia. Mina olin juba noorest peast iga hinna eest otsinud kolmandat võimalust, kuid aeg-ajalt lõi mu usk sellesse kõvasti kõikuma. (lk 42)
- Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996