Värv: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 1. juuli 2021, kell 23:23

See artikkel räägib värvusest; värvi kui pinnakatte kohta loe artiklist Värvimine.

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

Mul ei ole midagi selle vastu, kui usutaks koguni, et värvus on kombatav... Ta on ka maitstav. Sinine on leeliselise, oranž hapu maitsega. Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 55

Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.
- Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077

Praegu olgem lihtsalt inimesed, s.t. üks heli, üks värv tähtede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda rohelise värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie mõistust ja tahet universumi juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie Maa oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.
- Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Esimene raamat, lk 31

...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. peatükk. Tõlkinud Tatjana Hallap.

Ma olen äge, kuid seadus näeb ette, et stiil oleks tagasihoidlik. Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv.
- Karl Marx, "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud Pärt Lias

[Heinrich:] Roosiliseks värvisid sa kõik, ja noorus armastab roosilist, värvilist.
- A. H. Tammsaare, "Pikad sammud" I

Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta raamatu lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt patu hõõguva värvi võtnud. (lk 78)
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", V peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961

Punane, sinine ja roheline värv on reaalsed. Kollane värv on müstiline kogemus, mis on kõigile ühine.
- Tom Stoppard, "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud"

Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
- Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles see sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid /---/ (lk 7)
... need, kelle silmad on tundlikud kauge oktariinkiirguse suhtes - see on kaheksas spektrivärv, kujutlusvõime pigment -, näevad asju, mida teised ei näe. (lk 50)
... (kõik kassid näevad oktariini) ... (lk 51)
Või vahest on seda Servakaar, maailma vöötav kaheksavärviline vikerkaar, mis kõrgub Kose kohal veeauruses õhus. Kaheksas värv on oktariin, mida tekitab ereda päikesevalguse hajumine tugevas maagiaväljas. (lk 63)
- Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Varrak 1997

Vaata, ma olen süneglot, minuteada sellist sõna ei olegi meil eesti keeles. On olemas sünestees, sünesteesia, mina olen süneglot. Sünesteesias seostavad inimese meeled värve helide või tähtedega, minu meeled teevad sama keele ja sõnadega. Minu keelepaelad, ütleme nii, ei ole kunagi sõlmes olnud.
- Keiti Vilms, Ronald Liive "Keiti Vilms - isekeelne kalamburist ja säutsupääsuke" kiip.ee, 14. märts 2014

Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul maastikul tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste pehmete õhetavate põskedega - on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 225-226

Moodi ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast stiilist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga daam peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust otsustusvõimest. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

Kirjandus

Terry Pratchett, "Võlukunsti värv", tlk Urmas Alas, 1997

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 * Mul ei ole midagi selle vastu, kui usutaks koguni, et värvus on kombatav... Ta on ka maitstav. [[Sinine]] on leeliselise, [[oranž]] [[hapu]] maitsega. Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses.
 ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974, lk 55
 * [[Valgus]] oli oma matemaatilise [[kuulekus]]ega ja [[häbematus]]ega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi [[valgustus]]eks.
 ** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077
 * Praegu olgem lihtsalt [[inimesed]], s.t. ''üks'' [[heli]], ''üks'' värv [[täht]]ede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda [[roheline|rohelise]] värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie [[mõistus]]t ja tahet [[universum]]i juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie [[Maakera|Maa]] oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.
 ** [[Johann Gottfried von Herder]], "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Esimene raamat, lk 31
 * ...kujutlege [[don Quijote]]t kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma [[raudrüü]], rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille [[sinine]] värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.
 ** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", 1. peatükk. Tõlkinud Tatjana Hallap.
 * Ma olen äge, kuid [[seadus]] näeb ette, et [[stiil]] oleks tagasihoidlik. ''[[Hall]] hallil taustal'' on selle [[vabadus]]e ainus lubatud värv.
 ** [[Karl Marx]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]
 * [Heinrich:] Roosiliseks värvisid sa kõik, ja [[noorus]] armastab roosilist, värvilist.
 ** [[A. H. Tammsaare]], "[[Pikad sammud]]" I
 * Rufinide aias oli kaks [[roos]]ipõõsast, üks punaste, teine [[valge]]te õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi [[vooruslikkus|vooruslik]] proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta [[süütus]]ega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
 * Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud [[palveraamat]] ja kui ta selle avas, leidis ta [[raamat]]u lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt [[patt|patu]] hõõguva värvi võtnud. (lk 78)
 ** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", V peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
 * [[Punane]], [[sinine]] ja roheline värv on reaalsed. [[Kollane]] värv on müstiline kogemus, mis on kõigile ühine.
 ** [[Tom Stoppard]], "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud"
 * Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult [[käsi]] laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda [[hääl]]ega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad [[taevas|taeva]] poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt [[jalg]]e alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks.
 ** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
 * [[Ankh-Morpork]]i kaksiklinnas möllas [[tuli]]. Võlukunsti kvartalit neelates põles see sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid /---/ (lk 7)
@@ 39. rida: / 48. rida: @@
 * Või vahest on seda Servakaar, maailma vöötav kaheksavärviline vikerkaar, mis kõrgub Kose kohal veeauruses õhus. Kaheksas värv on oktariin, mida tekitab ereda päikesevalguse hajumine tugevas [[maagia]]väljas. (lk 63)
 ** [[Terry Pratchett]], "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Varrak 1997
 * Vaata, ma olen süneglot, minuteada sellist [[sõna]] ei olegi meil [[eesti keel]]es. On olemas sünestees, [[sünesteesia]], mina olen süneglot. Sünesteesias seostavad inimese meeled värve [[heli]]de või tähtedega, minu meeled teevad sama [[keel]]e ja sõnadega. Minu keelepaelad, ütleme nii, ei ole kunagi [[sõlm]]es olnud.
 ** [[Keiti Vilms]], Ronald Liive [http://www.kiip.ee/keiti-vilms-isekeelne-kalamburist-ja-sautsupaasuke/ "Keiti Vilms - isekeelne kalamburist ja säutsupääsuke"] kiip.ee, 14. märts 2014
 * Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda [[tunne]]t ääretul [[maastik]]ul tähendusrikkalt vaikiv [[tühjus]], värvitu ning kõigevärviline nagu [[ateism]], millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist [[teooria]]t, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse [[taevas|taeva]] ja [[mets]]a kaunite [[vari|varjude]], [[liblikas|liblikate]] kullendava [[samet]]i või tütarlaste pehmete õhetavate [[põsk]]edega - on ainult peen [[pettus]] ega kuulu tegelikult [[asi|esemele]] endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud [[Loodus]] värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati [[valge]]ks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka [[tulp]]e ja [[roos]]e - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud [[universum]] pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes [[Lapimaa]]l keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb.