Sügis: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
6. rida: 6. rida:
[[Pilt:Luise_von_Milbacher_Herbstliches_Stillleben_1899.jpg|pisi|Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)]]
[[Pilt:Luise_von_Milbacher_Herbstliches_Stillleben_1899.jpg|pisi|Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)]]
[[Pilt:Bertha_Wegmann_-_Last_greeting_of_autumn.jpg|pisi|Bertha Wegmann, "Sügise viimane tervitus"]]
[[Pilt:Bertha_Wegmann_-_Last_greeting_of_autumn.jpg|pisi|Bertha Wegmann, "Sügise viimane tervitus"]]
[[Pilt:Maximilian_Lenz_Herbstgold_1905.jpg|pisi|Maximilian Lenz, "Sügiskuld" (1905)]]


'''Sügis''' on jahe aastaaeg, mis on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab vihma ja vahel ka lund ning veekogudel tekib jääkate.
'''Sügis''' on jahe aastaaeg, mis on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab vihma ja vahel ka lund ning veekogudel tekib jääkate.

Redaktsioon: 20. juuli 2021, kell 02:49

Vikipeedias leidub artikkel
Arcimboldo. Sügis (1573)
Rosalba Carriera, "Sügise allegooria"
Hans Andersen Brendekilde, "Sügisene rada" (1902)
Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)
Bertha Wegmann, "Sügise viimane tervitus"
Maximilian Lenz, "Sügiskuld" (1905)

Sügis on jahe aastaaeg, mis on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab vihma ja vahel ka lund ning veekogudel tekib jääkate.

Proosa

  • See aeg, kui sügis muutub talveks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada.



  • Sügis pole kaugel, tegelikult pole ta ükski aasta kaugel, nagu pole kaugel ka kevad, suvi ja talv. Nii lühike on aasta, mis saab siin muud olla kui lähedased asjad?



  • Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab vihma või rahet, jäine tuul tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv Linnutee hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33-34)
    • Harri Jõgisalu, "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule

Oli õhtu, oli sügis,
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis suve ilu.

  • August Sang, "Oli õhtu, oli sügis", koondkogus "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund, 2003, lk 12


Sügis on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid rõõme.
Suvised rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest valgus käib läbi.

  • Aivo Lõhmus "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


Ah see õunarohke sügis, ah need
hullult hellad heinakuumad ööd.

Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.

  • Paul-Eerik Rummo, "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48


Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.
...
Puru veel suus - pead võtma märsi,
perenaine ei oodata kärsi:
"Karjalaps nooruke - ega ta väsi! ..."
Nii käib sügisel karjase käsi!

  • August Alle, "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", lk 7


Päike kullerdab udus,
liiprid seisavad reas.
Juba on üksikud salgud
kollased pärnade seas.


Lehti sajab nagu rahet,
hoogudel ei ole vahet.
Pilvi üle puude pillub,
okstest alla lendvad killud.
Käes ju sügisene ring.


Sügistuultel nüüd on lusti laialt,
õhtust hommikuni nende trall
kestab pimedas ning märjas aias,
õunapuudes meie akna all.

Väljas mängida ei meeldi enam,
vihmasajudki on tugevad.
Nüüd on palju haaravam ja kenam
õhtul laua ümber lugeda.
...
Nõnda loeme sügisõhtul pikal,
loeme õhinaga mõlemad,
ja me teoste kangelased ikka
külla meie juurde tulevad.

Väljas vihma loobib muudik raju,
hullab raagund õunapuude seas.
Meie juurest sügiski on hajund,
meil on raamatuga väga hea.

  • Ilmi Kolla, "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 26-27


Nüüd laine märjaks peksab kaldakivid.
liiv rannal enam kuivada ei saa.
Ja mere kohal kured läevad rivis,
on jälle sügis üle Eestimaa.

Siin Kadriorg neid sügistorme kuuleb,
täis tuult on Matsalu ja Peipsi veed.
On sügis seal, kus südilt läbi tuule
käib minu vennas oma kooliteed.

Uus, töökas aastaaeg sest suvest sündis,
mis alles laiutas seal väljul end.
Nüüd juba traktorite sügiskündi
seal kodunurmedel näeb minu vend.
...
Sa õpi, vennas, kasuta neid aegu,
ma soovin edu igas sinu teos.
Ei saa ma ise tõesti tulla praegu,
ka mind see sügis kohustab ja seob.

Kolmnurkses rivis kured läksid teele,
nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar.
Ja särab päikest vahusele veele,
on kuldne sügis üle Eestimaa.

  • Ilmi Kolla, "Sügisene tervitus", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 28


päev vajus ära ja otsa jäi
päike enam rõõmsalt ringi ei käi

suvi kõndis välja selle päeva seest
sügis ajab mindki tee pealt eest

  • Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 38

Vanasõnad

  • Kehv suvi, lahja sügis.
  • Kevadine muda enam kui sügisene sööm.
  • Kevadine päev, sügisene nädal.
  • Kevadine vesi tark, sügisene loll.
  • Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
  • Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis.
  • Kõik sügised ei ole salvetäidjad.
  • Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
  • Suvel hauguvad suured koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
  • Sügis söödab, kevad kurnab.
  • Sügisel maksetakse liha eest raha, kevadel luude eest.
  • Sügisel näed orast küll, aga vili ei ole veel salves.
  • Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
  • Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
  • Ära kiida suve enne sügist!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus