Irma Truupõld

Irma Truupõld (kodanikunimega Johanna Wilhelmine Irmgard Treufeldt, hiljem abielus Pihlak; 29. juuli 1903 Tallinn – 26. november 1980 Tallinn) oli eesti kirjanik.

"Öömori okaslinn"

Tsitaadid teosest: "Öömori okaslinn", 2. trükk, 1992.

• Öömori oli kõige suurem ja võimsam mustsipelgate eluase põlises Paluvere metsas. Mitmed kuulsad ja suured suguharud olid ühinenud, et luua võitmatu Öömori okaslinn. (lk 5, algus)

• Maarel ja Saadil oli põhjust uhke olla, sest nende hoolde oli usaldatud Öömori kõige kallim vara ja tulevik — need olid väikesed printsessid, kelle hoidjaiks neid oli valitud. Päikeseloojangul tulid tööliste esindajad ja ülemiste korruste töölissipelgate lapsehoidjad printsesse õnnitlema. Okaslinna valitseja, vana esineitsik Hare ühes eelmise aasta neitsikutega, kes nüüd olid noorte sipelgalaste õpetajateks, uurisid iga väikest printsessi hoolega. Kui selgus, et mõni printsess ei olnud küllalt tugeva kehaga ja hea tervisega, siis hävitati ta vaatluse lõpul kohe. Praegused printsessid olid aga nii ilusad ja terved, et nendest ei hävitatud ühtegi.

Printsessi tunnusena on väikestel nukkudel seljas imeõrnad suletud tiivad. Sipelgate printsid ja printsessid võivad üksainus kord oma elus lennata. Töölised ei oma tiibu, sest nad on ainult töö jaoks loodud. (lk 5)

• Tulvi oli tõlvlane, kes hulga laste ja lastelastega elas sipelgate juures ruumide koristajana. Nad hävitasid igasuguseid rõskusputukaid ning täisid okaslinna kambritest ja käikudest. Sipelgad neile kuupalka ei maksnud, vaid toitsid ja kaitsesid neid töö eest. Tõlvlased eritavad seljal magusat vedelikku, mida sipelgad maiustusena imevad.

Tulvi tuli ja tervitas aupaklikult Haret ja õpetajaid. Hare imes tõlvlase seljalt natuke magusat vedelikku ja ütles:

"Tule, Tulvi, ja kuuluta meile noorte printsesside tulevikku!"

Vana tõlvlane hakkas kobama, sest kõik tõlvlased on pimedad. Korraga hakkas Tulvi ühe hälli juurest teise juurde jooksma.

"Eks ole, Tulvi, meie okaslinn kasvab võimsaimaks linnaks siin metsas?" päris Hare, kuid vana tõlvlane vaikis veel ikka.

"Mis on juhtunud, mida sa mõtled? Räägi ruttu!" nõudsid õpetajad ärritunult.

"Mitte õnn, vaid häda, häda tuleb ja hävitab okaslinna!" ütles ta kurvalt.

...

"Olen oma eluülesande nüüd täitnud," sõnas tõlvlane, hakates järjest kiiremini ringi keerutama ja hüüdes vahetpidamata: "Häda, häda tuleb ja hävitab, tuleb ja hävitab!"

Kõik kohkusid, sest et enne surma pöörlevad tõlvlased selliselt.

"Viige ta ruttu vahekotta, et ta ei sureks siin nukkude kambris!" käsutas Hare. Suure vaevaga vedasid lastekambrite vahid, kes vahekodades valvel seisid, vana tõlvlase ära.

Ta keerles veel natuke, siis sirutas jalgu ja langes elutult maha.

"Heitke ta surnute käiku!" käskis Hare kurvalt ja lahkus õpetajatega lastekambrist. Varsti rahunesid sipelgad. Ainult vana Hare toredas esineitsiku katnbris ei saanud und. Tulvi ennustus ja kiire surm olid hävitanud ta rahu. (lk 6-7)

• Juba kerkis päike uuesti metsa kohale. Oli tunda, et tuleb eriti ilus ja palav suveilm. Niiskus auras valge uduloorina ümber põliste puutüvede, õitsevate lillede lõhnu hõljus pilvena tuules.

Metsaalune oli juba kuivemaks muutunud, kui esimesed uksehoidjad avasid Öömori peaväravaid. Pehme suvetuul tungis käikudesse, äratades üles tuhanded tiivutud töölised. Korrapärastes ridades marssisid esimesed rühmad tööle. Nüüd hakkas igast käigust voolama sipelgaid musta jõena metsa alla. Hare ronis okaslinna tornirõdule ja vaatas tööle asuvaid sipelgaid. Uneta öö järel tundus pehme tuulehoog karastavana. Mets kajas rõõmsast linnulaulust, kergest põrinast ja suminast. (lk 7)

• Saadi ja Maare tassisid väikesi nukkprintsesse kõrgele rõdule värskesse õhku. Maare jäi uksi avama, et pesakambrit hästi tuulutada. Väike Luulu kuulatas ja vaatas ümbrust suuril silmil.

Vastseunest ärgates oli nii imelik kogu ümbrus ja elu. Kui ta ennast tasakesi sirutas, nagises teda ümbritsev tupekoorik.

"Kas tõesti vabanen varsti ja võin joosta nagu Saadi ja Maare," mõtles Luulu valjusti.

"Ära ikka ole nii edev!" hüüdis tema kõrval lamav õde Väldi. "Mina olen kõige suurem ja tugevam ja sellepärast olen mina esimene, kes jooksma hakkab!" (lk 8)

• "Lapsed, ärge tülitsege! Olge päris rahulikud, sest äsjasöödud lehepudi vajab seedimiseks rahu!" manitses Saadi.

"Mis on seedimine?" küsis Uri heitunult.

"Jah, mis tähendab seedimine?" küsiti nüüd igalt poolt.

"Küll seletan, olge ainult rahulikud. Lehepudi, mille ma teile suhu poetasin, tuleb kõhus hästi seedida, siis kasvate kiiresti suureks ja hakkate jooksma!"

"Ja läheme õige paksuks," arvas Siigi targalt.

"Ei, kulla laps,“ naeris Saadi lõbusalt, "paksuks ei tohi teie endid süüa, see on väga inetu, kui printsess on paks nagu mõni lehetäi. Paksud ei jõua ju joosta ega lennata, hoidke end paksuks minemast." (lk 8)

• "Kord elus võite isegi lennata, see on nii ütlemata ilus!" ohkas Saadi, sest läinud suvel oli ta olnud ilus neitsik ja mäletas hästi oma pulmareisi. Ilusa lennu järel murti tiivad ja pärast munemist määras esineitsik ta lapsehoidjaks, kuna teised õed jäid tõõlislaste õpetajateks. (lk 9)

• Luulu sirutas veel kord ja siis langesid nukukesta tükikesed kahele poole. Luulu seisis heitunult ja vaikselt teda imetlevate õdede keskel. Oli ju külm nii alasti, ilma mähkmeteta. Kui ütlemata ilusti läikis ta must siidine nahk. Kui kenasti võis Luulu väristada niitpeenikest pihta.

"Kõnni, kõnni, nüüd sa ju võid!" hüüti talle. Luulu astus mõne sammu esijalgadega, aga tagumised jalad läksid esimestega segi ja Luulu komistas, kukkudes valusalt kõhuli.

"Ahahaa, ahahaa," naersid õed lõbusalt. Luulu ei hoolinud nende naerust, vaid harjutas kõndimist. Ta vaarus kord ühele, kord teisele küljele, siis aga hakkas kiiresti jooksma. Rõõmsalt jooksis ta, kuni oli peaaegu hingetu. Väsinuna laskus ta kõhuli Saadi kõrvale. (lk 9-10)