Erinevus lehekülje "Eesti kultuur" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
(Pilt)
* Ehk küll [[Eesti]] [[suvi]] on pilkamalt lühike, on vähemalt meie [[talv]] pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte [[valgus]]tki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – [[külm]] on. Tehke vaid [[ime]]t, saagu talvest suvi, [[hetk]]ekski, ja te näete kõiki neid inimesi, [[kunstnik]]ke, kuidas nad õitsevad sel igaval [[liiv]]al.
** [[Arthur Valdes]], Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes
 
 
* Paigatud [[sokk]] oli tõenäoliselt [[inimene|inimese]] viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua [[muster|mustreid]]. Eesti kultuuri [[metafoor]] võiks olla lugu mehest, kes kukkus [[neljapäev]]a õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.
** [[Valdur Mikita]], "[[Lingvistiline mets]]: Tsibihärblase paradigma, teadvuse kiirendi", Välgi metsad: Grenader, 2013, lk 192
 
 
* Aga ei, mida ma ometi räägin! Meie seisame ju [[kuristik]]u serval: tohutusuure sokiaugu äärel. Ehk lükata see vastik võidunud monstrum lihtsalt august alla, oodaku teda seal mis tahes? Või veelgi parem: hüpata ise?
* Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu [[perse]], mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha [[majanduskasv]]aja, vundamendita [[turufundamentalism]], [[raha]] ja [[rumalus]]e võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.
** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/378 Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku]. Vikerkaar 2013/6. [[Valdur Mikita]] "Lingvistilise metsa" arvustus.
 
 
* [[Moraal]] on moraal, see ei saa olla kitsas ega lai. Läänemaine kultuur on jõudnud meieni ainult selle baltisaksa moraali kaudu. [[Sakslased]] on olnud meie rõhujad samuti kui [[venelased]], ja meie oleme neid [[viha]]nud. Aga hoolimata sellest on olnud nende kultuuri mõju meile positiivne. See kultuur on andnud meile sellised suurmehed kui [[Kreutzwald]], [[Jakob Hurt]] ja teised. Mis aga see vene "lai hing" on meile andnud? Ainult [[Jaan Anvelt]]e, [[Hans Pöögelmann]]e, [[Viktor Kingissepp]]i ja marodööre!
** [[Albert Kivikas]], "[[Nimed marmortahvlil III]]"
 
 
* Eesti kultuuri üks suuremaid kitsaskohti on sumbumine ahtasse [[arhetüüp]]ide ja kultuurimärkide jadasse, millest enamik ilmutab juba ammu nähtavaid kulumise märke. Me kargame ikka [[verivorst]]i juurest [[regilaul]]u juurde, regilaulu juurest [[kama]]käki juurde, kamakäki juurest [[laulupidu|laulupeo]] juurde, laulupeo juurest [[Jakob Hurt|Hurda]] juurde ja ikka nõnda edasi, edasi ja tagasi.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 72-73
 
 
* Eesti muusikamaastikule on tõusnud ka teine probleem – vanema [[muusika]] keeruline kättesaamine. "Koroonakevade ajal avastasin, et Eesti vanemat muusikat on peaaegu võimatu kuulata, sest neid ei eksisteeri digiplatvormides ja enam ei saa osta ka nende plaati," lausus [[Martin Aadamsoo|[Martin] Aadamsoo]]. [Kaspar] Koppel kommenteeris, et selle probleemi juures on põhiline küsimus [[autoriõigus|õigustes]]. "Keegi ei saa neid lugusid lihtsalt üles laadida ja nendega raha teenida, kui neil puuduvad selleks õigused."
** [https://kultuur.err.ee/1124077/virgo-sillamaa-eesti-muusikast-suurtel-platvormidel-enamus-artiste-ei-teeni-digikanalites-midagi "Virgo Sillamaa Eesti muusikast suurtel platvormidel: enamus artiste ei teeni digikanalites midagi"] ERR, 14. august 2020
 
 
* Kultuuri suurem osatähtsus aitaks meil aru saada, kes me ise oleme. Aga ka sellest, mis on see [[lääs]], mille kultuuri me üle võtame – kui ikka tõepoolest on vaja, et me võtaksime üle lääne saateformaadid ja ühiskondliku poleemika, oleks hea nende võimalusi ja puudusi igakülgselt tunda.
* Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.
** [[Kersti Kaljulaid]] Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; [https://www.err.ee/1608121261/kersti-kaljulaid-teeme-hoolivat-korruptsioonivaba-enesekindlat-eestit "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit"] ERR, 24.02.2021
 
 
* Selle väikese ühiskonna tugevus on olnud ja on tänaseni rahva üleüldises harituses, tugevas pinnases, mis võib ühtviisi edukalt olla aluseks ja toeks üksikute eredate tähtede kerkimisele ja püsimisele, aga ka ootamatutele sotsiaal-kultuurilistele pööretele. (lk 149)
* Eesti Vabariik oli 1919. aastal alles verinoor nähtus, vaevles sõjakeerises ja majanduslikes raskustes. Kõike oli vaja kiiresti ja korraga üles ehitada ning luua, kuigi võimalused ja tingimused olid ahtakesed. Tehti tööd ja nähti vaeva, sest omariikluse loomine maailmasõjast ja revolutsioonidest räsitud maal oli suur eesmärk. See, mis tollele ajajärgule andis väsimatu töötahte, lähtus eelnenud aastate kogemustest: kild killu haaval oli ju eesti seltskond loonud avalikkust, ladunud iseolemise aluspõhja. Senistest kultuuri- ja hariduselu eestvedajatest poliitikuiks tõusnud juhtidel, kes olid eelnenud aastatel väsimatult teinud kõikvõimalikku korraldus- ja organiseerimistööd, oli iseenda kogemusest usk, et rahvas suudab, oskab ja jaksab, kui seda tahab. Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. Kõik oli teada ja tuttav. Seetõttu algas ülesehitustöö peaaegu igas vallas kohe tegelike ja eluliste küsimuste lahendamisest. Kultuuris ja hariduses tähendas see eelkõige peremeheta ja hooletusse jäetud kultuuriväärtusega esemete, kunstiteoste ja raamatute kogumist, registreerimist ja nende kaitsmist. 1919. aasta algusest sai see suur töö maakonna koolivalitsuste ülesandeks. Koolivalitsused oskasid kultuuripärandi kogumisele ja registreerimisele lisaks eraisikutest vabatahtlikele kaasata nii koole kui ka koolilapsi. 1919. aasta aprillis loodi kogu töö paremaks ja süstemaatilisemaks korraldamiseks ning ühtlustamiseks haridusministeeriumi kunstiosakonna juurde kaks kunstikaitse toimkonda, Põhja-Eesti oma keskusega Tallinnas ja Lõuna-Eesti toimkond keskusega Tartus. Kultuuriväärtuste sihikindel ja korraldatud päästmine oli ühtlasi Eesti kultuurielu sihtide seadmine: kõik uus pidi kerkima kord olnule, seda arendama, kasvatama, laiendama, uuesti ja teisiti tõlgendama, aga mitte sellest mööda minema ega seda eitama. (lk 155-156)
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
 
==Luule==
28 300

muudatust

Navigeerimismenüü