Koostöö: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
13. rida: 13. rida:
* Seda ma tean, et [[abielu]] lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi [[abikaasa]]l iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
* Seda ma tean, et [[abielu]] lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi [[abikaasa]]l iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
** [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012
** [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012


* Vaimsuse kujundamine ei sünni ainult tippteadlaste ja -asutuste püüdest. Selleks ei piisa kaasajal enam ka üksikute meediaväljaannete teadusuudistest. See saab sündida mitmete asutuste ja inimeste koostöös - koostöös, millesse on haaratud õppeasutused, muuseumid, raamatukogud, akadeemilised seltsid. Nemad on see avalikkust ja teadlasi ühendav võimalus, mis annab edasi teadussaavutuste sisu, tekitab ühiskonnas laiema poleemika ja mõistmise. Eestis on need asutused ja seltsid olemas, aga nende kontakt teadusmaailmas toimuvaga on liiga nõrk, et olla toimuva usaldusväärne partner ja sõnumi edasikandja. Raamatukogud ja muuseumid pole teadusasutused ning seetõttu on nende endi lähenemine küsimusele pigem ettevaatlik. Ja seltsid, nagu õpetatud Eesti selts, Eesti looduseuurijate selts, akadeemiline põllumajanduse selts, emakeele selts või teised, tegutsevad praegu enamasti vaid erialainimeste kokkusaamiskohana, eelkõige isiklikul initsiatiivil ja toetusel. Nende hääl laiema avalikkuseni ei kosta, meedia nende tegutsemist ei märka, dialoogi ja tõlgendamisvõimalusi nende tegevuse ümber tekib harva. Küsimus ei olegi niivõrd ühe või teise seltsi või asutuse konkreetses tegevuses, kuivõrd selle tegevuse mittemärkamises teadussaavutuste vahendajana, nende suutlikkuse tunnistamises ja kasutamises. Kas võib siis väita, et teaduse ja teadlase olulisuse ja tegeliku tähtsuse mõistmiseks pole vaja midagi juurde tekitada, tuleb vaid juba olemasolevaid võimalusi rohkem usaldada ja neid partnerina tunnistada? Kas ei peitu just koostöö tugevdamises üks ühiskonna ning kultuuri edasise eduka arengu põhimõttelisemaid küsimusi? Ja kas just õige vastus sellele küsimusele ei ole ühtlasi võimalus teadustegevuse mitmekülgsuse ja -kesisuse jätkumiseks? 19. sajandi Eestis jaksasid ühiskonna vaimsust kujundada üksikud mehed ja ettevõtmised. Nüüdsel ajal on selleks vaja ühist tööd ja omavahelist usaldust. (lk 157)
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158


==Vanasõnad==
==Vanasõnad==

Redaktsioon: 1. august 2021, kell 00:30

Koostööprotsessid looduses

Koostöö on elusolendite, organisatsioonide või süsteemide ühine sihipärane toimimine.

Proosa


  • Muidugi peab eri pooluste vahel valitsema mõistlik tasakaal, kuid üks on kindel — muusik, kes keskendub vaid soolomängule ja enda presenteerimisele, on oma olemuselt poolik, ükskõik kui hea ta ka ei oleks. Olgu see siis intiimne kammermuusika või sümfooniaorkestri stiihias osalemine. Teiste inimestega koos töötamine on parim viis enesearenguks, kuna tihtipeale oled sunnitud laskma lahti kinnistunud eelarvamustest ja maneeridest, luues seeläbi ruumi uutele mõtetele ja tunnetele. Kasulik on suuta ümber häälestuda erinevates keskkondades, ka kammeransamblis tuleb ette soololõike, ja orkestris samamoodi. Kui orkestris keegi mängib soolot ja teeb seda halvas mõttes nagu orkestrant, siis on see ebaprofessionaalne. Sellepärast peab olema võimalust ennast erinevates olukordades hästi väljendada.



  • Vaimsuse kujundamine ei sünni ainult tippteadlaste ja -asutuste püüdest. Selleks ei piisa kaasajal enam ka üksikute meediaväljaannete teadusuudistest. See saab sündida mitmete asutuste ja inimeste koostöös - koostöös, millesse on haaratud õppeasutused, muuseumid, raamatukogud, akadeemilised seltsid. Nemad on see avalikkust ja teadlasi ühendav võimalus, mis annab edasi teadussaavutuste sisu, tekitab ühiskonnas laiema poleemika ja mõistmise. Eestis on need asutused ja seltsid olemas, aga nende kontakt teadusmaailmas toimuvaga on liiga nõrk, et olla toimuva usaldusväärne partner ja sõnumi edasikandja. Raamatukogud ja muuseumid pole teadusasutused ning seetõttu on nende endi lähenemine küsimusele pigem ettevaatlik. Ja seltsid, nagu õpetatud Eesti selts, Eesti looduseuurijate selts, akadeemiline põllumajanduse selts, emakeele selts või teised, tegutsevad praegu enamasti vaid erialainimeste kokkusaamiskohana, eelkõige isiklikul initsiatiivil ja toetusel. Nende hääl laiema avalikkuseni ei kosta, meedia nende tegutsemist ei märka, dialoogi ja tõlgendamisvõimalusi nende tegevuse ümber tekib harva. Küsimus ei olegi niivõrd ühe või teise seltsi või asutuse konkreetses tegevuses, kuivõrd selle tegevuse mittemärkamises teadussaavutuste vahendajana, nende suutlikkuse tunnistamises ja kasutamises. Kas võib siis väita, et teaduse ja teadlase olulisuse ja tegeliku tähtsuse mõistmiseks pole vaja midagi juurde tekitada, tuleb vaid juba olemasolevaid võimalusi rohkem usaldada ja neid partnerina tunnistada? Kas ei peitu just koostöö tugevdamises üks ühiskonna ning kultuuri edasise eduka arengu põhimõttelisemaid küsimusi? Ja kas just õige vastus sellele küsimusele ei ole ühtlasi võimalus teadustegevuse mitmekülgsuse ja -kesisuse jätkumiseks? 19. sajandi Eestis jaksasid ühiskonna vaimsust kujundada üksikud mehed ja ettevõtmised. Nüüdsel ajal on selleks vaja ühist tööd ja omavahelist usaldust. (lk 157)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158

Vanasõnad