Helena Läks: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Helena Läks''' (sündinud 4. septembril 1987 Kuressaares) on eesti luuletaja, toimetaja, kriitik ja kirjastaja. Ta on avaldanud luulekogud "Helena läks" (2010) ja "Korrosioonikihk" (2014) ning lasteraamatu "Kasside salajane pagaritöökoda" (2016). |
'''Helena Läks''' (sündinud 4. septembril 1987 Kuressaares) on eesti luuletaja, toimetaja, kriitik ja kirjastaja. Ta on avaldanud luulekogud "Helena läks" (2010) ja "Korrosioonikihk" (2014) ning lasteraamatu "Kasside salajane pagaritöökoda" (2016). |
||
==Artiklid== |
|||
* [[Surm]] on [[lääs|lääne]] [[ühiskond|ühiskonna]] üks suuremaid tabuteemasid. [[Religioon|Religioossed]] kombetalitused võivad lohutada, ülendada ja aidata lahkunu ärasaatjaid, ent surijal pole toetuda muule kui [[inimene|inimesele]], kes temast kujunenud ning kellega ta ses olemise viimase otsa [[vaikus]]es silmitsi on. [[Kultuur]]is, mis ülistab [[noorus]]t ning näeb [[vanadus]]t häbiväärsena, on üha raskem tulla toime sellega, et pärast 35. eluaastat on vaja veel tükk aega vana ja etableerunuks tembeldatuna eksisteerida ning viimaks ebamäärasusse hääbuda. |
* [[Surm]] on [[lääs|lääne]] [[ühiskond|ühiskonna]] üks suuremaid tabuteemasid. [[Religioon|Religioossed]] kombetalitused võivad lohutada, ülendada ja aidata lahkunu ärasaatjaid, ent surijal pole toetuda muule kui [[inimene|inimesele]], kes temast kujunenud ning kellega ta ses olemise viimase otsa [[vaikus]]es silmitsi on. [[Kultuur]]is, mis ülistab [[noorus]]t ning näeb [[vanadus]]t häbiväärsena, on üha raskem tulla toime sellega, et pärast 35. eluaastat on vaja veel tükk aega vana ja etableerunuks tembeldatuna eksisteerida ning viimaks ebamäärasusse hääbuda. |
||
* Olles lülitatud pidevasse infovoogu, osaleme kas passiivselt või passiivsemalt teiste elumustreis, mis tekitab harva võimaluse päriselt üksi olla. [[Vaikus]] paneb nihelema. Selle vaikusega on aga vaja sõbruneda: see on meie viimane vahend viimsete asjade ees. |
* Olles lülitatud pidevasse infovoogu, osaleme kas passiivselt või passiivsemalt teiste elumustreis, mis tekitab harva võimaluse päriselt üksi olla. [[Vaikus]] paneb nihelema. Selle vaikusega on aga vaja sõbruneda: see on meie viimane vahend viimsete asjade ees. |
||
** [https://www.muurileht.ee/amatoorlusest-ja-surmakultuurist/ Amatöörlusest ja surmakultuurist] |
** Helena Läks, [https://www.muurileht.ee/amatoorlusest-ja-surmakultuurist/ "Amatöörlusest ja surmakultuurist"], Müürileht, 11. aprill 2014 |
||
| 10. rida: | 10. rida: | ||
* Elame [[ühiskond|ühiskonnas]], kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega [[maailm]]a ei muuda. Edasi: kui oled noor [[naine]] ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale. |
* Elame [[ühiskond|ühiskonnas]], kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega [[maailm]]a ei muuda. Edasi: kui oled noor [[naine]] ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale. |
||
* Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on [[elu]] kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on [[ärritus]] ja [[auk]] suures villases [[kangas]], aga ka selle lappimine. [[Pinge]] tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk [[mõõn]] ja järsk [[tõus]] või vastupidi. |
* Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on [[elu]] kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on [[ärritus]] ja [[auk]] suures villases [[kangas]], aga ka selle lappimine. [[Pinge]] tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk [[mõõn]] ja järsk [[tõus]] või vastupidi. |
||
** [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi] |
** Helena Läks, intervjuu: [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ "Soov leida rahu, tung teha lärmi"], Sirp, 19. juuni 2014 |
||
| 61. rida: | 61. rida: | ||
aedniku [[süü]] |
aedniku [[süü]] |
||
</poem> |
</poem> |
||
* [https://www.muurileht.ee/luule-helena-laks/ "Aedniku süü"] |
* [https://www.muurileht.ee/luule-helena-laks/ "Aedniku süü"], Müürileht, 26. juuni 2018 |
||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
Viimane redaktsioon: 23. august 2021, kell 23:27
Helena Läks (sündinud 4. septembril 1987 Kuressaares) on eesti luuletaja, toimetaja, kriitik ja kirjastaja. Ta on avaldanud luulekogud "Helena läks" (2010) ja "Korrosioonikihk" (2014) ning lasteraamatu "Kasside salajane pagaritöökoda" (2016).
Artiklid[muuda]
- Surm on lääne ühiskonna üks suuremaid tabuteemasid. Religioossed kombetalitused võivad lohutada, ülendada ja aidata lahkunu ärasaatjaid, ent surijal pole toetuda muule kui inimesele, kes temast kujunenud ning kellega ta ses olemise viimase otsa vaikuses silmitsi on. Kultuuris, mis ülistab noorust ning näeb vanadust häbiväärsena, on üha raskem tulla toime sellega, et pärast 35. eluaastat on vaja veel tükk aega vana ja etableerunuks tembeldatuna eksisteerida ning viimaks ebamäärasusse hääbuda.
- Olles lülitatud pidevasse infovoogu, osaleme kas passiivselt või passiivsemalt teiste elumustreis, mis tekitab harva võimaluse päriselt üksi olla. Vaikus paneb nihelema. Selle vaikusega on aga vaja sõbruneda: see on meie viimane vahend viimsete asjade ees.
- Helena Läks, "Amatöörlusest ja surmakultuurist", Müürileht, 11. aprill 2014
- Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
- Elame ühiskonnas, kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega maailma ei muuda. Edasi: kui oled noor naine ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale.
- Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on elu kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on ärritus ja auk suures villases kangas, aga ka selle lappimine. Pinge tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk mõõn ja järsk tõus või vastupidi.
- Helena Läks, intervjuu: Maarja Pärtna, "Soov leida rahu, tung teha lärmi", Sirp, 19. juuni 2014
veel viimased bockised poisid
nurmenukkuvad
päris meesteks ei saagi
sel kevadel vähemalt mitte
võib-olla kunagi kui minu silma alt ära
siis
aga raiped,
mulle niikuinii ei ütle
- "omg" kogust "Helena läks", lk 30
joobnud oma nooruse mõttetusest
tahtsin kinkida oma hinge tähtedele
aga kõrgemale puulatvadest ei saanudki
sest nende külge oleme me inimesed seotud
peenete niitidega
- "Asimov" kogust "Korrosioonikihk" (lk 23)
kuhu on sellisena minna
kui öö ei ole veel käes
kui vesi paisub ja tõuseb
ja südamest on vaja kopsikuga vett välja visata
- "Hämardub" kogust "Korrosioonikihk" (lk 29)
kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete
- "tõtlik toores ja ilmale valla" kogust "Korrosioonikihk" (lk 31)
- "Aedniku süü", Müürileht, 26. juuni 2018
