Rõõm

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Antonina Rževskaja, "Rõõmus hetk" (1897)

Piibel

Kes silmaveega külvavad,
lõikavad hõiskamisega.
6 Kes minnes kõnnib nuttes,
kui ta külviseemet kannab,
see tuleb ja hõiskab,
kandes oma vihke.

• Psalmid, laul 126, salmid 5-6

Proosa

• 14. Oleme sündinud vaid kord, kaks korda pole võimalik sündida; on paratamatu, et seetõttu igavikku enam ei saabu. Ent ehkki sa ei ole homse päeva valitseja, lükkad sa siiski rõõmustamist edasi. Elu läheb viivituses kaotsi ning igaüks meist sureb rahmeldavana.
• 27. Muude ettevõtmiste puhul ilmneb vili alles siis, kui nad on lõppenud, filosoofia puhul kaasneb äratundmisega rõõm; nauding ei saabu pärast õppimist, vaid nauding leiab aset õppimisega samal ajal.
  • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad reptiilidelt. Reptiilide leiutised on näiteks viha ja hirm. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm ja üllatus on juba imetajate leiutised. Näib, et evolutsiooni pime kellassepp liigub siiski vaikselt hingelise eldoraado suunas.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad, 2015, lk 165

• Naer on ühest küljest laiem kui nali: on olemas nt. "närvinaerud" – hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust, elujõudude küllusest või rituaalsetel põhjustel – Vladimir Propil (1976) on need kolm toodud välja eraldi naeruliikidena. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti.
  • Arvo Krikmann, "Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõisted, teooriad" Keel ja Kirjandus 2002, nr 12, lk 833–847

• Juba lapsepõlvest peale on elav kujutlusvõime olnud mu suurim vaenlane. Nii sageli olen selletõttu oma rõõmud ette ära nautinud, nii et need lõpuks saabudes mulle isegi pettumuse on valmistanud.
  • Karl Ristikivi, "Imede saar". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 45

• [David:] Kuidas saaksin selle rõõmu lauluks muuta, lauluks, milles oleksid ühendatud mu armastus, Blanche ja Issanda heldus, kes on lasknud seda mulle osaks saada ... ? See ei ole võimalik, see laul peaks olema nii suur ja vägev, et see nõuaks tuhandeid lauljaid ja kõiki mänguriistu. Ja samal ajal peaks see olema nii õrn, et seda vaevalt võib kuulda ... (lk 113)
• Nii nagu inglid ei tunne inimeste rõõmu, kartust ja leina, nii on muusika. See jääb kõlama omaette, maa ja taeva vahele, sinna, kus ei ole ei head ega kurja. (lk 301)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966

• Kvintett on olemas meietagi, kuid ilma meieta teda pole olemas. Ta laulab meile, meie laulame temas, ja kuidagi kõneleb nende väikeste must-valgete putukate abil, mis on kobaras piki viit peent joont, üle maa ja vee ja kümne põlvkonna mees, kes kurdistunult muundas oma ammuse, kuuljana komponeeritud loomingu, täites meid kord kurbuse, kord hämmeldunud rõõmuga.
  • Vikram Seth, "Tasavägine muusika". Tõlkinud Anne Lange. Tänapäev 2001, lk 90. (Mõeldud on Beethoveni keelpillikvintetti op. 104)

• Need, kes alati teel on, ei kiirusta kunagi. Vihm ei pääse minu eest kuhugi. Ma jõuan talle järele enne õhtut. Kui õhtu ei jõua pärale enne mind. Rõõm, mis meid siis valdab! Vihma peadpööritav kukkumiserõõm. Inimese rõõm, et pole see vihm minust märjem sugugi.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 52

• "Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus," vastas vahva sõdur Švejk. "Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal keisrihärra ja tema perekonna eest …" (lk 227)
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975

Luule

Vahel on meil hing.
Kellelgi pole seda vahetpidamata
ja kogu aeg varnast võtta.
...
Ankeedi täitmise
või liha tükeldamise ajal
on hingel reeglina vaba päev.
...
Rõõm ja kurbus
ei ole tema jaoks kaks erinevat tunnet.
Ainult siis, kui need kaks ühinevad,
on ta meiega.

• Wisława Szymborska, "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10

Vanasõnad

• Elu rõõmud on puder ja supp, eesel, kelle seljas sõita, ja naine, kes eeslit edasi juhiks.
  • Araabia vanasõna

• Tüssajat tüssata on kahekordne rõõm.
  • Prantsuse vanasõna

• Ilu toob silmale rõõmu, kuid hingele valu.
  • Saksa vanasõna

• Kas midagi saab olla loomu poolest ilus või inetu? Mis teeb inimesele rõõmu, paistab talle ka ilus.
  • Sanskriti vanasõna

• Ees ilu ei lähe ega rõõm perra rühi, ees käivad itkupäevad, taga laste laulupäevad.
• Pill pika ilu järele, lall laia rõõmu peale.
  • Eesti vanasõnad