Ainulaadsus

Proosa

• Puhtmuusikalisest seisukohast eriliseks huviobiektiks tohiksid olla Miina Härma eesti rahvalaulude transkriptsioonid, mis meie kooriliteratuuris on ainulaadsed seda nimelt oma vormi struktuurilt. See ainulaadsus avaldub kõigepealt nende rapsoodilises avaruses ja siis ka mahlakas rahvalikkuses. Oma sellelaadses loomingus Miina Härma eelistab rahva primitiivviisi originaalsuse säilitamise või varieerimise asemel rohkem selle ilmekamate fragmentide sünteetilist kujundamist tervikuks, samuti ka omapoolset ümberkujundamist ja edasiarendamist, nagu öeldud rapsoodilises laadis, ja see ongi, mis annab ta lauludele avara ja oma elulisusega ühtlasi ta kaasakiskuva ilme, mida tuleb kõrgelt hinnata. Vähesel määral ta kasutab rahvamotiivistiku sugemeid küll oma harmoonias, püsides seal enamasti tavaliste normide juures, aga peab siiski märkima, et selles on värvi ja soojust ja see üheskoos eelmainituga annabki Miina Härma sellelaadsele loomingule oma kindla ilme.
  • Riho Päts, "Teerajaja. Miina Härma osa eesti heliloomingus" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

• Stiil on nagu proovikivi, mis näitab, kas ja kuidas meetodi hammas hakkab peale kunstilise kordumatuse nähtusele, kui kaugele on võimalik tungida poeetilise südamikku. (lk 26)
  • Erna Siirak, "Stiil kui sõnakunsti fenomen", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 7-34

• Kirjaniku individuaalstiil on otseses seoses kordumatuse mõistega, kui me stiilimõistele anname ta tõelise mahukuse. Kunstiline kordumatus omakorda pole mingi taevalik lisand, vaid maailma isikupärase ja samal ajal loova interpretatsiooni nähtus, kus peegelduvad sügavad, veel vähe uuritud hingelised, vaimsed ja sotsiaalsed protsessid. Kirjandusteose kui esteetilise reaalsuse kordumatu omapära ja selles väljenduv ühtsus, süsteemsus ongi stiilieritluse sageli saavutamatu lõppeesmärk. (lk 44)
  • Erna Siirak, "Kirjaniku individuaalsest stiilist", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 35-47

• Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
• Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021