Vastutus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
66. rida: 66. rida:
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Psühholoogia]]
[[Kategooria:Psühholoogia]]
[[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]]

Redaktsioon: 1. oktoober 2021, kell 01:11

Proosa

  • Vabadus on võimalus teha valikuid ning vabadus on vastutus. Kui sul on otsustamisruumi rohkem, siis iga sentimeeter, mis sa saad otsustamisruumi juurde, saad sa ka vastutust juurde. Ja see võibolla ongi see, miks osa inimesi tunneb end olles nii vaba kui võimalik, isegi pisut õnnetuna. Sest kui sul korraga läheb halvasti, siis sa oled selles ise süüdi. Aga kui su elu on pea äärmuseni reglementeeritud, siis on ka kehv tunne, aga siis on vähemalt keegi teine süüdi, näiteks siis on süüdi süsteem.
  • Igaühel ongi võimalus hüljata valimistel vastutus ja teha salamisi pahandust. Paraku ollakse eksiteel, uskudes, et üks hääl ei loe midagi. Loeb, ja kuidas veel. Ühestainsast valijahäälest võib saada liblika tiivalöök, mis käivitab hukatusliku sündmuste jada.
  • Minu sügav veendumus on siiski, et vaba inimene on ühiskonnale alati palju kasulikum kui orjameelne. Vabadus tähendab ka vastutust. Muide, see tees käib ka võimu kohta — mida suurem on võim, seda suurem on ka vastutus. Kahju, et võimulolijad selle lihtsa tõe tihti unustavad.
  • Vabadus midagi öelda, toob endaga kaasa vastutuse nende samade sõnade eest [---]. Ma ei usu, et leidub kedagi, kes siiralt usuks, et maailm oleks parem, kui kõik võiksid kõike süüdimatult öelda ja teha.
  • Sõnavabadusest ja selle ebapopulaarsest kaksikvennast, sõnavastutusest räägitakse ühes ja teises kontekstis iga aastaga järjest enam. Kui aga nii edasi läheb, siis lõpuks jääbki sõnavabadusest alles ainult vabadus rääkida sõnavabadusest, väänates seda mõistet täpselt nõnda nagu endale parasviisi meeldib.


  • See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.
Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.
Enamik inimestest ei taha tunnistada oma vigu ja eksimusi, sest vahel on piinlik tehtu pärast, vahel kardame näida teistest kehvemad või rumalamad, vahel oleme põhjustanud kellelegi teisele tahtmatult (jah, vahel ka tahtlikult) midagi halba.
Me ei taha tunda halvasti, eriti siis kui oleme ise selle oma tegudega põhjustanud. Me kipume oma viltu läinud tegusid õigustama juba lapseeas ("Aga Juku ka …") ja ega täiskasvanuks saades asi paremaks lähe, kui, siis rafineeritumaks ja läbimõeldumaks.
Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.
Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.
  • Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.
Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.


  • Kui vaadata neid suurkorporatsioone, kellele kiirmoebrändid kuuluvad, siis ega neid väga palju ei ole ja üldjuhul istuvad nad Euroopas ja Ameerikas. Tegelikult peaksid nemad võtma vastutuse. Näiteks elektroonikatööstuses on tootjal omavastutus ja tekstiilitööstuses võiks olla samamoodi. See tähendaks seda, et me ei paneks turule selliseid tooteid, mis saavad väga kiiresti jäätmeks, vaid tooteid, mida ettevõtted on ise võimelised ümber töötlema. Vabatahtlikult ei tee seda ükski ettevõte. See toimiks ainult siis, kui tekib mingi maksustamine ja kvaliteedinõuded.


  • Joonet tundis talle kaasa - nagu ta tundis kaasa ka kohtualusele, kes seisis, üksinda ja sidumata, keset saali tumepruunil vaibal, pikk, heledapäine, kitsa sirge seljaga.
Aga nemad olid oma kuritööd vähemalt nautinud.
Aga nemad olid vähemalt teadnud, mida nad teevad.
Ja rumaluse eest tuleb maksta.
Tema ise oli maksnud ränga hinna, oma patust mingit lõbu tundmata. Maksis seda üha edasi Kus oli tema kodu? Tema küla, tema mõrsja, tema kütioskuste mõõt ning kuivatatud gnoast tehtud tule magus hõng?
Läinud.
Möödas.
Ta oli tapnud inimese, heatahtliku inimese, kel polnud midagi kurja mõttes. Oli tapnud, sest vaid häälte ning võõras keeles lausutu põhjal polnud ta paari aasta eest tol päeval mägedes taibanud, mida toonane vöömees Valdari heaks parajasti tegi.
Kui ta oma eksituse sügavust ja pimedust mõistis, oli ammugi hilja. Ta oli teise mehe tapnud - ning mitte midagi head ega helget sellest keegi ei võitnud. (lk 204)


  • Keskmiselt vanades Hollywoodi filmides kohtab ikka ütlust plant-pet-baby, mis markeerib noore täiskasvanu vastutustunde kasvamise ja kasvatamise arengufaase. Ehk et kõigepealt tuleb õppida elus hoidma taime, seejärel lemmiklooma ja alles siis saab lapse peale mõtlema hakata. Sotsioloogid väidavad, et meist ikka sammukese ees olevas läänemaailmas on see mudel pisut muutunud ja väga levinuks on saanud skeem plant-plant-plant, ehk taim, siis teine taim ja siis veel taimi.


  • On palju asju ka riigielus, mida lihtsalt tuleb teha. Pole parata, tuleb teha. Ei saa jätta võitlust kurjusega me ühiskonnas, näiteks perevägivallaga. Ei tohi edasi lükata vaimselt või füüsiliselt kannatanute uuesti jalule aitamist. Ei saa edasi lükata rohepööret, sest muidu on tulevikus hädas meie lapsed. Ei saa loobuda tööst ühtse Eesti kooli nimel, kuigi tänases päevas võib otsustamine ebamugav olla. Ei saa leppida, et pealinna ja muu Eesti arenguvahe käriseb järjest suuremaks.
Neis asjus ei tee jutuga midagi ära. Otsustada on vaja. Isegi kui kaasneb ajutine mõistmatus ja populaarsusnäitajad saavad pihta. Küll valija mõistab, kui ka mitte kohe.


  • Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel