Kristjan Jaak Peterson: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Wkentaur (arutelu | kaastöö)
14. rida: 14. rida:


==Tema kohta==
==Tema kohta==
* Tema pronkskuju asub Toomel ja selle jalamile on pronkstähtedega kirjutatud üks tema tuntumaid värsse, mis küsib, "kas siis selle maa keel laulo tules ei voi taevani tõustes ülles iggavust ommale otsida". Sealjuures on selle Eesti ainsa klassitsistliku poeedi värsse tsiteeritud ebakorrektselt, neile on lisatud üks silp, mis värsi lonkama paneb. Klassitsisti puhul on see minu meelest ränk solvang. Igavust asemel on nimelt kirjutatud "igavikku". "Igavus" on moodsas eesti keeles ''ennui'', "igavik" aga éternité. Petersoni ajal, XIX sajandi alguskümnenditel, ei tehtud veel nii peent vahet. Igavus oli igavus - tulles tüvest "iga" (vanus, kestus, aeg): âge, nagu seda tarvitatakse näiteks [[Baudelaire]]’i luuletuses "Majakad", kus too "tuline nuukse" veereb ajast aega või east ikka - ''roule d’âge en âge'' -, peatudes viimaks alles Issanda igaviku ehk igavuse kaldal.
** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA 2002, lk 137

* Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust.
* Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust.
* Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud.
* Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud.

Redaktsioon: 3. oktoober 2021, kell 14:06

Kristjan Jaak Peterson (Franz Burchard Dörbecki akvatinta, 19. saj)

Kristjan Jaak Peterson (14. märts 1801 – 4. august 1822) oli eesti kirjanik ja tõlkija.


Allikata

  • Kalliks pidama oma aega olen palju inimesi õpetanud.
  • Kui sa risti-inimene oled – miks tahad sa siis paganate-õpetaja [Diogenese] õppija olla, küsis üks tarkusetundja minu käest. Sellepärast, ütlesin, et ma ei või saada nii heaks, kui Kristus oli, aga küll ikka nõnda, kui Diogenes.
  • Olen jälle leidnud ühe sõbra, ning temas – oo suur ime! – ühe küüniku, kes, vaene olles kui mina, paremini võib aru saada, et inimene väikeste tarvitustega on kõige vabam ja kõige õndsam.
  • Meie silmis on üks asi imelik, sest et ta palju tuhat aastat pole sündinud. Jumalal aga on see aeg kui silmapilk.
  • Minu õppija, see mees, keda arvasin küüniku olevat, läks ka minu käest ära. Oi ma vaene, pean naerma, ha-ha-haa!
  • Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?

Tema kohta

  • Tema pronkskuju asub Toomel ja selle jalamile on pronkstähtedega kirjutatud üks tema tuntumaid värsse, mis küsib, "kas siis selle maa keel laulo tules ei voi taevani tõustes ülles iggavust ommale otsida". Sealjuures on selle Eesti ainsa klassitsistliku poeedi värsse tsiteeritud ebakorrektselt, neile on lisatud üks silp, mis värsi lonkama paneb. Klassitsisti puhul on see minu meelest ränk solvang. Igavust asemel on nimelt kirjutatud "igavikku". "Igavus" on moodsas eesti keeles ennui, "igavik" aga éternité. Petersoni ajal, XIX sajandi alguskümnenditel, ei tehtud veel nii peent vahet. Igavus oli igavus - tulles tüvest "iga" (vanus, kestus, aeg): âge, nagu seda tarvitatakse näiteks Baudelaire’i luuletuses "Majakad", kus too "tuline nuukse" veereb ajast aega või east ikka - roule d’âge en âge -, peatudes viimaks alles Issanda igaviku ehk igavuse kaldal.
  • Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust.
  • Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud.
    • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 7

Kirjandus

  • Jaan Kross, "Taevakivi". Tallinn: Eesti Raamat 1975
  • Paul-Eerik Rummo, "Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses". EKSA 2016

Välislingid