Puhkus

Van Gogh, "Siesta", 1890-1891.

Puhkus on aeg, mil ei tehta tööd (vähemalt teoorias). Populaarsed puhkuseviisid on näiteks reisimine ja lamamine.

Piibel

• Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: "Teie muudkui magate ja puhkate! Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte!

42 Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!"

• Markuse evangeelium, 14:41-42

Proosa

• Minu nõuanne on: mitte ülemäära pingutada ning ebaproduktiivseid päevi ja tunde pigem surnuks lüüa ja maha magada kui püüda sellistel päevadel teha midagi, millest hiljem ei ole mingit rõõmu.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 28

• 24 tundi ööpäevas ei saa teadust teha. Ei ole nii, et kui ühelt tegevuselt aega ära võtta, saad selle üle kanda teise tegevusse. Vastupidi, on vaja puhkust. Puhkus ei tarvitse tähendada kinno või kõrtsi minekut, selle asemel võib tegeleda lastega. Ma ei usu, et see mu teaduslikult tegevuselt aega ära võttis, pigem vältis see hoopis mõtlemise ülekuumenemist.
  • Rein Taagepera, intervjuu: Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

• [K]õigil varasematel riigipeadel oli ette nähtud õigus võtta puhkust. Aga seda puhkust ei saanud välja võtta sellepärast, et seadusandja oli kujundanud olukorra, kus riigikogu esimees peaks loobuma oma riigikogu mandaadist, tulema Kadriorgu asendama riigipead ja riigikokku peaks tema asemele tulema asendusliige. Poleks reaalne niimoodi teha iga kord, kui president võtab kolmeks või viieks päevaks või nädalaks puhkuse.

Seetõttu tekkiski olukord, et paberite järgi ükski president ei puhanud, kuigi tegelikkuses nad muidugi puhkasid, kui oli võimalik võtta vabu päevi.

See seadus muudeti meie palvel ära: nüüd on nii nagu parlamendi liikmetelgi, et president puhkab siis, kui see on võimalik. Seda ei vormistata puhkusena: sa võtad endiselt telefoni, tuled kohe kohale, kui seda on vaja, keegi sind ei asenda. Ja kui töögraafik võimaldab, saab mõned päevad või koolivaheajanädala võtta ka rahulikumalt, nii et igapäevane kontoris viibimine pole tingimata vajalik. Nii on see loogiline ja toimib enamikus riikides maailmas.

• Kersti Kaljulaid "Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv" Postimees, 4. oktoober 2017 (intervjuu Luksemburgi eesti laste ajalehele Mõnikord)

• Koolivaheaeg on üks issanda vits. Siis kulmineerub surve midagi teha ja kuhugi minna. Nimelt peab millegi­pärast puhkusel olles tingimata vahetama asukohta, minema kas või maale, olema liikumises, tegema vähemalt remonti või aiatöid.
• Ometi võiks tegusa tarbimise kõrvale jääda eluõigus ka molutamisele, lesimisele, lugemisele, joonistamisele, ühismeedias ringivahtimisele ja välisõhus sõpradega mõnulemisele, üleüldse mitte nii kasulik olemisele. Ja teisalt, kui sul on töö, mida armastad ja mis ongi sinu identiteet, siis ei pea tingimata inimest sundkorras puhkekodusse panema. Puhkus ei pea muutuma fetišiks, puuslikuks, mida nürimeelselt austada. Liigne nõudlikkus tekitab stressi, komplekse, ei lase kulgeda omasoodu, omatahtsi, leida midagi stambivaba.

Vastandumise asemel võib hea tahtmise juures siduda taoismi moodi isiklikke otsinguid, mööda kiira-käära radasid vaimses liikumises olekut ka realistliku aktiivpuhkusega. Eks ole tubli puhkajagi eesmärk õnnelikum elu, sisemine rahu ja harmoonia.

• Karin Paulus, "Puhkuse puuslik" Sirp, 23.10.2020

• Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.

Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud. (lk 201)

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

• Oleks keegi, kes niidaks, maksaks kas või viis rubla päevas, aga kõik teevad ainult endale ja on uhked pealegi nagu seesama naabri-Edvarts — temal olevat vaja puhata! Mis puhkus on maainimesel suveajal? Kas päev otsa traktoril istumine võtab tõesti nii läbi? Masin töötab, mitte juht, mis see kangide vajutamine õige ära ei ole. (lk 16)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23