Palveränd

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Maarja kabeli varemed Viru-Nigulas on tänini palverännupaik. Suvi 2011

Proosa

• Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80)
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974

• Vaimne palveränd jumala juurde olekski mõttetu, kui selle teiseks pooleks ei oleks võimalus lõpetada oma maine tee iga hetk jumala juures.
  • Tiit Pruuli, "Antiliibanon 2011" Tartu: Go Group, 2012

• Aga kas sa iial tead palverännakule minnes, üldse rännakule minnes, kas sellel on mingit mõtet? Ainus mõte, mis sellel on, on nimelt see, et sa ei tea. Aga lähed. (lk 204)
• Iga õige rännak on palverännak. Kõndimine sisemise tundmatu eesmärgi poole välise tuntud eesmärgi poole minnes. (lk 287)
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019

• Palverännu mõtteks, vähemalt keskajal ja ka hilisemalt, oli jõudmine iseendani, et jõuda Jumalani. Aga tänapäeva Lähis-Idas võib Jumalani jõudmine tähendada ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda seal. See ongi sellepärast huvitav piirkond, et ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi.
  • Tiit Aleksejev intervjuus: Toomas Sildam, "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna" ERR, 09.10.2020

• Olgu see omamoodi viis end otsida, maailmaserval kõõluda või hulluse eest peitu pugeda - igal juhul on vaja rännata iseendasse.

Varem usuti, et palverännaku läbinu pääseb pärast surma taevasse. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna tahan. Aga hingerahu loodan sellelt rännakult küll leida. Tahan raskusi kogeda ja õndsust tabada, võib-olla enesearmastust õppida ning leina vähendada. (lk 11)

• Kuigi ma ei tea, millised raskused mind pühal teel ees ootavad, pole hinges kübetki ärevust ega kahetsust. Minu sees on veendumus ja rahu alustada palverännakut nüüd ja kohe. Ma ei pelga ka, et Bilbaos maandudes ei ole ma päris kindel, kuhu suuna võtan. Elu on sundinud end usaldama ja enamasti, kui olen elumere lainetesse viskunud, ujun sealt ka välja. (lk 12)
• Raja valikus olen veendunud: ookeaniäärne Põhjatee lausa kutsub mind. See on üks vanimatest palverännuteedest Hispaanias. Kuuldu järgi jäävad teele erakordsed paigad, võrratu loodus ja palju igivanu kirikuid. Alates 8. sajandist on sel teel kõndinud sadu tuhandeid palverändureid — kuningatest lihtinimesteni välja. Siin peab vanajumal seljataga olema, loodan endamisi. (lk 12)
• Meie toas ootab ees keskealine palverändur Mano, keda korra juba munkade juures kohtasime. Mees räägib oma kirest mägede vastu. Mina uurin aga, miks ikkagi palverännak.

"Liikumine teeb kehale head. Vaimule ka," venitab ta vastuseks.

"Lahutus?" küsin sissejuhatusele aega raiskamata ja ta noogutab vastuseks.

Mõistan, et me kõik oleme siin omamoodi murtud südamete klubi liikmed. (lk 39-40)

• Kümme päeva palverännakut on seljataga ja ma olen endale tänulik, et julgesin teekonna ette võtta. Raskustest teel, kividest ja kändudest, isegi kõigist põrguvalu tegevatest vigastustest hoolimata.

Kasvamine on valus protsess, aga raskused ju õpetavad. Palverännak suunab - räägivad kogenud. Nad lubavad, et saan õige sõnumi, kui olen Santiago de Compostelasse jõudnud. Praegu tuleb aga lihtsalt kõndida. Iga päev alustada uut teekonda järgmise verstapostini. (lk 84)

• Mitte vähem oluline tugevama vaimu kõrval on paremas toonuses keha. Ma jõuan palju rohkem kui varem. Palju rohkem, kui söandasin uskuda. Meelekindlust on minus enam.

Palverännak muudab elusid. Ja mis peamine, täna siin pole mingit kommertsi ega lihtsust. Ehe raskus igal sammul — päris palverännak. Nagu ennemuist. Mulle meeldivad päris asjad.

Ma mõtlen, et kui kümme päeva rännakut on toonud rahuldava seisundi, siis kuhu on veel edasi areneda? (lk 85)

• Hakkan astuma. Korraks jõuavad murepilved mu kohale, aga metsateel kohatud pruunisilmne palverändur, kes longib teed vastupidises suunas, annab uue jõu.

"Kas politsei oli teel ees?" haistan head võimalust informatsiooni hankida.

"Siin ja seal on nad väljas, aga öösel pole kedagi," avaldab kogenud teeline kaabakate saladusi.

Prantsusmaa on tänasest lockdown'is, aga see tüüp loodab kuidagi end sisse smugeldada. Siin piirkonnas on kõik palverändurid sulid. (lk 189)

• Selle asemel asun uue nõelaga uusi ja vanu ville vedelikust tühjaks laskma. José, kes on palverännakul viiendat korda, vangutab vigastusi nähes pead, aga lohutab, et esimesel palverännakul olid tema jalad sarnased.

Samal ajal loen albergue seinalt julgustavaid sõnu: "Every blister is a kiss from an angel. An asshole one." Ehk iga vill on suudlus inglilt. Sitapeast inglilt. (lk 219)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse. (lk 132)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Kirjandus

• Tiit Aleksejev, "Palveränd", Tallinn: Varrak, 2008