Daalia

Clara Maria Pope, "Daaliad", illustratsioon Samuel Curtise raamatus The Beauties of Flora (1820)

Johan Laurentz Jensen, "Vaikelu daaliate ja puuviljaga" (1835)

Daalia ehk jorjen ehk georgiin (Dahlia) on taimede perekond korvõieliste sugukonnast, populaarne aia- ja lõikelill suurte värvikate õitega.

Proosa

• Üksik talu kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana maja jäi nende varju, lausa uppus õitesse. Ei üllatanud mitte niipalju lillede rohkus kui ilu ja hea maitse, mis siin pilku köitis: iga taime õige paik, värvide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid. (lk 10)
• See oli omamoodi haruldane kollektsioon daaliaid. Kusagil pole ma neid näinud korraga rohkem ega rikkalikumalt õitsemas. Maja räästa alla ulatusid tumedalehelised mustjaspunaste õitega hiigelpõõsad. Nende kõrval heledaverelised, elevandiluuvärvi õied sügavale kummardumas, suured kui kuukettad. (lk 12)
• Rohkem rääkis küll tema, sest ma ei teadnud jorjenitest rohkemat kui seda, et ei ajanud neid näiteks päevalilledega segi. Aga jorjeneid oli siin tõesti eripäraseid, sellest oleks iga võhikki aru saanud: täidisõielised, õilmed väikesteks torukesteks keeratud, õied kui pallid; teised suure, kuldse südamiku ning laiade, harevil kroonlehtedega, edasi lumivalged, kollased, roosa-punase-valgekirjud, korrapärased ja korrapäratud. Värve täis- ja pooltoonides, madalavarrelisi ja mul üle pea ulatuvaid.

Neil olid kõigil nimed ja päritolu. Ühed omakasvatatud, teised kaugelt toodud, kaugele saadetud ja vastu saadud. (lk 12)

• Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast öökülma, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise vatikuub kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu ja muret, viimast ikka rohkem — juured-mugulad ei taha ületalve seista, kord oli niiskus kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse pärast räägitud. (lk 12-13)
  • Harri Jõgisalu, "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule

Ühel selgel
ja pilvitul õhtul
sügis mõtiskles
tehtud tööst:
־ andsin, mis suutsin -
paar õit poleks, tasuks ju palju.
Ja hommikul oli
külm võtnud viimased daaliad.

• Milvi Seping, "Sügisekillud" 5, kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 29

SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õied jorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeks mungalill —
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

• Katre Ligi, "*Siin kirjuõisne aster..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 23