Näkk

Isobel Lilian Gloag, "Rüütel ja näkineid" (u 1890)

Gaston Bussière, "Iirised" (1897)

Theodor Kittelsen. Näkk (1904)

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Näkk on väga paljude rahvaste mütoloogias tuntud veeolend, sageli kujutatakse teda inimese pea ja keha ning kala sabaga.

Proosa

• [Polkovnik Schröder:] "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu." (lk 321)
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975

Luule

Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?

• Juhan Viiding, "Tuuline päev. Kus viibib mu rahu, mis ammu mult võeti?"

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

• Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

kes sina oled kui sa keegi ei ole -
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö

• Joanna Ellmann, "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 3

Kirjandus

• Enn Vetemaa, "Eesti näkiliste välimääraja". Tallinn: Eesti Raamat, 1983