Kuusk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 14. oktoober 2021, kell 16:10

Kuusk (Picea) on paljasseemnetaimede hõimkonda kuuluv igihaljaste puude perekond umbes 35 liigiga. Eestis kasvab pärismaisena harilik kuusk. Paljudes maades on kuusk traditsiooniline jõulupuu.

Proosa

Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
- Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 19. peatükk
Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 35. peatükk

Majakesest tõusis taevasse peenike suitsujuga. Kuused hõljutasid oksi, sest neile ei meeldinud, kui avalikes kohtades suitsetati. Aga kes on kunagi küsinud, mida arvavad kuused suitsetamisest.
- Hannu Mäkelä, "Härra Huu". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 20

Kuuse puit on männiga võrreldes kerge ja vaigurikas, mis tähendab, et ta on mädanikele vastupidavam kui lehtpuu, ehituspuuna on teda kerge töödelda ning kuuske hinnatakse väga kõrgelt paberi- ja ehituspuuna. Kuusk kasvab enamasti kõval mineraalmaal teede lähikonnas, kuhu veokid pääsevad hõlpsasti ligi. Kuusel on turgu ja hea hind, metsaomanik raiub ja müüb seda õhinaga, sest hinnad on kiire tõusu teel.
- Toomas Frey, intervjuu: Andres Põld, "Metsateadlane Toomas Frey: me oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud!", Õhtuleht, 5. märts 2018

Luule

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

Henrik Visnapuu, "Kümnes kiri Ingile" kogust "Käoorvik" (1920)

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

Heiti Talvik, "Jõuluööl" kogust "Kohtupäev" (1937)

Mida enam sajab lund (tidili-pomm),
seda enam ajab lund (tidili-pomm),
seda enam ajab lund (tidili-pomm)
kuuse alla hange.

A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 116

Kuusk ei teagi,
   et olid ta tüvel —
   särav tilluke raas.
   Kuuse pilgud on pilvede poole —
   kaugusi neelamas taas.

Helgi Muller, "Vaigupiisk", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 22

Toome- ja sirelipäevil
läheme sinust mööda,
kaskede lõhnamistunnil
kuusest me palju ei pea.
־ Sinu imelist õitsemist,
punaste käbide aega
kõigest kõrgemal ladvas
paljud lihtsalt ei tea.

Milvi Seping, "Kuusepuu, oh kuusepuu", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 38

Ütle: "Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Viivi Luik, "Tiiva vari" (1990)

Vanasõnad

Kask ei kasva kuuse kännu peale.
Seda kuuske kummarda, kelle all sa oled.
- Eesti vanasõna

Välislingid

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 ==Proosa==
+* Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja [[oks]]i. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas [[kask]], üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
+** [[Anna Murray Vail]], "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
 * Juss vaatas natukene aega magavat [[lehm]]a ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis [[uks]]e, ronis [[laut|lauda]] otsast üle aia, kus ta oma [[käsi|kätt]] kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta [[püksid|pükstelt]] nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis [[pea]] silmusesse ja tõmbas [[jalg|jalad]] kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna [[jumal]]a asjade üle järele mõtlema.
 ** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" I, 19. peatükk
 * Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele [[pihlakas|pihlaka]], aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest.
 ** A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 35. peatükk
 * [[Maja]]kesest tõusis [[taevas]]se peenike suitsujuga. Kuused hõljutasid oksi, sest neile ei meeldinud, kui avalikes kohtades [[Suitsetamine|suitsetati]]. Aga kes on kunagi küsinud, mida arvavad kuused suitsetamisest.
 ** [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 20
 * Kuuse puit on männiga võrreldes kerge ja vaigurikas, mis tähendab, et ta on mädanikele vastupidavam kui lehtpuu, ehituspuuna on teda kerge töödelda ning kuuske hinnatakse väga kõrgelt paberi- ja ehituspuuna. Kuusk kasvab enamasti kõval mineraalmaal teede lähikonnas, kuhu veokid pääsevad hõlpsasti ligi. Kuusel on turgu ja hea hind, metsaomanik raiub ja müüb seda õhinaga, sest hinnad on kiire tõusu teel.
 ** [[Toomas Frey]], intervjuu: Andres Põld, [https://www.ohtuleht.ee/862792/metsateadlane-toomas-frey-me-oleme-oma-metsa-juba-seitse-aastat-ette-ara-raiunud "Metsateadlane Toomas Frey: me oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud!"], Õhtuleht, 5. märts 2018
-* Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja [[oks]]i. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas [[kask]], üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
-** [[Anna Murray Vail]], "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
 ==Luule==