Friedebert Tuglas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
| 2. rida: | 2. rida: | ||
'''Friedebert Tuglas''' ([[aasta]]ni 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 [[Tallinn]]) oli eesti [[kirjanik]], [[kriitik]], kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik. |
'''Friedebert Tuglas''' ([[aasta]]ni 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 [[Tallinn]]) oli eesti [[kirjanik]], [[kriitik]], kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik. |
||
==Proosa== |
|||
* Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese [[novell]]i oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte [[anekdoot|anekdoodina]], vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline [[kriis]], seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; [[mõte]] ilma propageerimata ja [[meeleolu]] ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on [[sonett]] [[proosa]]s. (lk 31) |
* Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese [[novell]]i oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte [[anekdoot|anekdoodina]], vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline [[kriis]], seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; [[mõte]] ilma propageerimata ja [[meeleolu]] ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on [[sonett]] [[proosa]]s. (lk 31) |
||
| 39. rida: | 41. rida: | ||
* [[Ilu]]s ja [[hirm]]us on inime... |
* [[Ilu]]s ja [[hirm]]us on inime... |
||
* [[Eesti]] on [[riik|maa]], kus [[tõde|tõe]] asemel tuntakse [[autoriteet]]i, [[vabadus]]e asemel [[pelg]]u, [[igatsus]]e asemel [[väikekodanlus|väikekodanlikku]] tuimust. |
* [[Eesti]] on [[riik|maa]], kus [[tõde|tõe]] asemel tuntakse [[autoriteet]]i, [[vabadus]]e asemel [[pelg]]u, [[igatsus]]e asemel [[väikekodanlus|väikekodanlikku]] tuimust. |
||
==Tema kohta== |
|||
* Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse [[sügavus]]tesse kastub, hakkad paratamata kahtlema selle mere ulatuse juures. (lk 38) |
|||
* Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud [[loodus]]t elavaks teha oma loojapilguga, ta oma on imettegev muinasjutumõõk, kuid ta ei oska sellega muud peale hakata kui [[vihmauss]]e maast torkida. Ta on Parzivali legendide [[rüütel]], kes sõidab püha [[Graal]]i otsima ja leiab - [[alastus|alasti]] naise. (lk 39) |
|||
* Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd [[romaan]]iks, harilikus mõistes pole ta seda aga kuidagi. Ei mingit tegevust (Ormussoni kaks viimast päeva suvemajas on ka oma romaanitaolisuse poolest vastolus kogu looga), ei elu [[kirjeldus]]t, isegi mitte [[psühholoogia|hingeteaduslikku]] analüüsi (olgugi palju tabavaid tähelepanekuid!). Kõik ümbrus, isikute äärejooned, sündmustik on tuhm, ainult kangelase subjektiivsed [[meeleolu]]d säravad kõigis vikerkaarevärvides. Raamatus on ainult meeleolusid, igasuguseid, isekeskis kontrasteerivaid, kuid alati huvitavaid, tihti ootamata ilusaid meeleolusid. Teos on otse tüüpilik päevaraamat. Aga ta on ka liig suurel määral päevaraamat, et kui kunstitöö kogumõjus rahuldada. Ta on nii intiimne, et lugeja tarvilist distantsi enese ja kangelase vahele ei suuda luua, et teda plastiliselt enda ees näha. Ormussoni lastakse liig palju pihtida, liig vähe käsitatakse teda kui probleemi, kui tüüpust. (lk 40-41) |
|||
** [[Helmi Neggo]], "Estetismuse vanne", arvustus "Felix Ormussonile". Eesti Kirjandus nr 10, 1915, lk 313-317, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013 |
|||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
Redaktsioon: 16. oktoober 2021, kell 12:25
Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.
Proosa
- Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas. (lk 31)
- Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale. (lk 122)
- "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat, 1966
Luule
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
/---/
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!
- "Meri"
Allikata
- Lihtsam on teha uut regilaulu kui uut regivärssi.
- Sõna on iseenesest tühine ja selle väljaütlemine on väike õhuväristamine, aga ta võib terve maailma kummutada.
- On elu uni. Mina elan, kuid olen mõistmatu elu ees.
- Ilus ja hirmus on inime...
- Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.
Tema kohta
- Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse sügavustesse kastub, hakkad paratamata kahtlema selle mere ulatuse juures. (lk 38)
- Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud loodust elavaks teha oma loojapilguga, ta oma on imettegev muinasjutumõõk, kuid ta ei oska sellega muud peale hakata kui vihmausse maast torkida. Ta on Parzivali legendide rüütel, kes sõidab püha Graali otsima ja leiab - alasti naise. (lk 39)
- Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd romaaniks, harilikus mõistes pole ta seda aga kuidagi. Ei mingit tegevust (Ormussoni kaks viimast päeva suvemajas on ka oma romaanitaolisuse poolest vastolus kogu looga), ei elu kirjeldust, isegi mitte hingeteaduslikku analüüsi (olgugi palju tabavaid tähelepanekuid!). Kõik ümbrus, isikute äärejooned, sündmustik on tuhm, ainult kangelase subjektiivsed meeleolud säravad kõigis vikerkaarevärvides. Raamatus on ainult meeleolusid, igasuguseid, isekeskis kontrasteerivaid, kuid alati huvitavaid, tihti ootamata ilusaid meeleolusid. Teos on otse tüüpilik päevaraamat. Aga ta on ka liig suurel määral päevaraamat, et kui kunstitöö kogumõjus rahuldada. Ta on nii intiimne, et lugeja tarvilist distantsi enese ja kangelase vahele ei suuda luua, et teda plastiliselt enda ees näha. Ormussoni lastakse liig palju pihtida, liig vähe käsitatakse teda kui probleemi, kui tüüpust. (lk 40-41)
- Helmi Neggo, "Estetismuse vanne", arvustus "Felix Ormussonile". Eesti Kirjandus nr 10, 1915, lk 313-317, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013
