Julmus

Julmus on ükskõiksus või positiivne suhtumine teistele põhjustatavatesse kannatustesse.

Proosa

• Kui sul on valida ainult vale ja häbematuse vahel, siis vali häbematus; kui aga tuleb valida vale ning julmuse vahel, siis vali vale.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 30/2007

• Ta oli avaldanud hullumeelse soovi, et tema ise peaks jääma nooreks, kuna pilt vananeks; et tema enese ilu seisaks rikkumata, kuna aga nägu lõuendil kannaks tema kirgede ja pattude koormat; et maalitud kuju inestaksid kannatuse ja mõtte jooned, kuna temas endas säiliks kogu tema õitsev nooruse meeldivus ja armsus, mis talle just praegu oli nii mõistetavaks saanud. Ega ometi tema soov täide lähe? Niisugused asjad on võimatud. Hullumeelsus oleks sellest mõeldagi. Ja ometi seisis pilt praegu tema ees, julmuse jooned suu ümber.
  • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", 7. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare.

• Uus türann toob alati kaasa silmakirjalikkuse ja julmuse uue sulami. Mõned rõhuvad julmusele, teised silmakirjalikkusele.
  • Jossif Brodski, "Türanniast". Tõlkinud Barbi Pilvre. Looming 1988, nr 10, lk 1373-1376

• [Dumbledore Voldemorti kooliaegsete kaaslaste kohta:] Nad moodustasid eripalgelise kogumi: segu nõrkadest, kes otsivad kaitset, auahnetest, kes ihkavad jagatud kuulsust, ning jõhkarditest, keda tõmbas ligi see, kes võis neile näidata julmuse peenemaid vorme.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 311

• Kui rääkida sotsiaalmajanduslikust teooriast, siis ma olen marksist. Usun algupärasesse marksistlikusse ideesse. Üks faktor, mis mind selle juures köidab, on see, et marksistlik majandus pöörab väga palju tähelepanu tulude võrdsele jaotamisele. Niisiis, majandusteoorias on marksism rohkem eetikapõhine. Samal ajal leninismile olen ma täielikult vastu. Liiga palju võimu! Liiga palju teatud laadi julmust! Ja samal ajal ei mingit kõhklust, et vahendeid valimata võimu hoida, hoolimata teiste õigustest, sealjuures ka põhilistest inimõigustest.
  • Tenzin Gyatso, "Tema Pühadus: elagem nii, et elul oleks tähendus" Postimees, 18. august 2011 (intervjuu Roy Striderile)

• Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega, siis meie aju nõrk koht annab võimaluse fanatismiks ja fanaatiliseks vihkamiseks. Ideoloogia aitab inimesel sellisel juhul leida elu mõtet ja eesmärki. Uskudes midagi, kipume tõlgendama meist erinevat ähvardusena meie elule ja viljakusele. Julmimad teod inimkonna ajaloos on enamasti tekkinud tülist religiooni, poliitika ja kultuuri pärast.
  • Mari Järvelaid, "Vihkamise anatoomia" ERR, 18.03.2019

• Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess Kana vastu, kes munes veidralt kirevaid mune. Ta mõisteti tuleriidale kui saatanaga mestis olev. Siinkohal pean enda poolt lisama, et inimeste tölplus ja julmus on piiritud. (lk 167)
  • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020

• Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.

Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid. (lk 16)

• Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016