Eeldus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Viimane redaktsioon: 16. november 2021, kell 15:53

Proosa[muuda]

Te arvatavasti tunnete mõnda niisugust ema, kes hakkab oma poja kallal tänitama kohe, kui näeb tema särgi peal suhteliselt tagasihoidliku välimusega poriplekke või püksitagumikul tühist rebendit. Ta ütleb oma pojale tavaliselt midagi sellist: "Kas ma ei teinud sulle eile järjekordselt selgeks, et kooliriietega ei ronita puu otsa ega plärtsutata poriloikudes?!" Tõsi küll, neil võib mõne koha pealt õiguski olla.

Ent Katariina Seebimull erines tavalistest emadest selle poolest, et ta hakkas poja peale karjuma juba enne, kui midagi paha oli üldse juhtunud.

"Kui sa pritsid täna oma koolisärgi peale kas või ühe tilga kakaod, hakkad pudipõlle kandma!" karjus ema Samuelile igaks juhuks juba hommikusöögilauas. "Ma eeldan, et täna koolist tulles on su riided, juuksed ja koolikott sama puhtad kui su õel!" (lk 9)

Kristiina Kass, "Samueli võlupadi", 2006

Kogu elu riigis ja ühiskonnas põhineb vaikival eeldusel, et inimene ei mõtle. Peal, mis ei kujuta endast igas olukorras vastuvõtlikku õõnsust, on siin ilmas õige raske põli.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, 1999

Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 * Kogu elu [[riik|riigis]] ja [[ühiskond|ühiskonnas]] põhineb vaikival eeldusel, et inimene ei [[mõtlemine|mõtle]]. [[Pea]]l, mis ei kujuta endast igas olukorras vastuvõtlikku õõnsust, on siin ilmas õige raske põli.
-** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, 1999.
+** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, 1999
+* Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned [[vihje]]d ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. [[Mitmetähenduslikkus|Mitmetähenduslikke]] vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. [[Ebakõla]]list kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste [[struktuur]]i modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse [[objekt]]idele [[nimed]]. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja [[kogemus]]i kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem [[lootus]]i. Nii kujuneb välja [[Konservatiivsus|konservatiivne]] [[hoiak]]. See annab meile [[eneseusaldus]]t. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi [[Usaldus|usaldada]]. Me tabame end [[Eiramine|eiramast]] või moonutamast ebamugavaid [[fakt]]e, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
+** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015