Lohe: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 5. detsember 2021, kell 01:45

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Lohe ehk draakon on müütiline loom, keda tuntakse paljudes traditsioonides üle maailma.

Kong Fuzi

Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrguga, lendajat saab peatada noolega. Draakon aga... ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub. Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon!
- Kong Fuzi, tsiteeritud Linnart Mälli eessõnas "Daodejingi" tõlkele. Tallinn: Perioodika, 1979 Loomingu Raamatukogu nr 27

Piibel

Siis ilmus taevasse aga ka teine tunnustäht:
suur tulipunane lohe —
seitse pead ja kümme sarve, seitse krooni peas;
saba pühkis minema kolmandiku taeva tähtedest
ja paiskas maa peale.
Lohe asutas end Naise ette, kes oli sünnitamas,
et laps — niipea kui ta on sündinud — ära süüa.

Johannese ilmutuse raamat, 12:3-4, tõlkinud Vello Salo

Taevas süttis sõda:
Miikael oma inglitega asus sõtta Lohega.
Ka Lohe ja tema inglid sõdisid,
ent ei saanud võimust.
Neile ei olnud enam aset taevas
ja nad heideti välja —
see suur Lohe,
see muistne madu,
keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks,
kes eksitab kogu ilmamaad —
too heideti maa peale
ja ta inglid koos temaga.

Johannese ilmutus, 12:7-9, tõlkinud Vello Salo

Proosa

Kui ta oli jalule tõusnud, kerkis tema soomuseline, ogadest kroonitud ja kolme keelega pea purunenud tornist kõrgemale, küünistega esikäpad toetumas linnarusudele. Lohe soomused olid hallikasmustad ning päevavalgus peegeldus neilt otsekui kivitükkidelt. Ta oli lahja nagu hagijas ning suur nagu mägi. Ged vahtis teda aukartusega. Mitte ükski laul ega muistend ei oleks saanud inimmeelt sääraseks vaatepildiks ette valmistada.
- Ursula Le Guin, "Meremaa võlur". Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Kunst, 1994, lk 77

"Te ei saa aru!" röökis turist [Kakslill], et teda üle tiivalöökide hirmsa kohina kuulda oleks. "Kogu elu olen ma tahtnud lohet näha!"

"Kas seestpoolt?" karjus Rincewind. "Pidage lõuad ja ratsutage!" (lk 109)

[Greicha Esimene:] "Nojah, vaata, asjalugu on selline, et lohed pole kunagi eksisteerinud nii, nagu mõistad eksistentsi sina /---/ Mõistagi räägin ma õigest lohest, draconis nobilis'est; soolohe, draconis vulgaris, on alaväärtuslik olend ja pole väärt, et temast kõnelda. T õ e l i n e lohe on jälle vaimselt nii täiuslik olend, et suudab selles maailmas kuju võtta ainult siis, kui teda kutsub välja hästi arenenud fantaasia." (lk 129)
Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Tallinn: Varrak, 1997

Mis kujundaja tema nüüd, lohe seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt vari. Tabamatu.
- Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

Laura on terve oma elu RONGIS sõitnud. Ehk isegi kauem. Rong pole midagi head. Pigem juba kuri. Puhub nagu hiiglasuur lohe ninasõõrmeist oma tigedust välja. Lohe paiskab jäledaid vihahooge kogu ilma peale nagu susisevat udupilve. [---]

Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma sabaga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et Lätimaale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla? (lk 9)

Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, 2015

Luule

Vaid siin ja nüüd ja igavesti kohe
on vaja välja karjuda orkaan.
Mu isepäine roheline lohe
ei küsi eales, kas ma olla saan

truu sõbraga mererannas -
tuldpurskava lohega pimedas öös.

Juhan Viiding, "Tuldpurskava lohega pimedas öös - truu sõbraga mererannas". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Tallinn: Tuum, 1998, lk 336

suve põlemise kurkuhakkav ving
pilvedel on järel lohena mu hing
lähen hingetuna üle välja ning
sellele on kukkund üksik käoking

Viiu Härm, "*suve põlemise kurkuhakkav ving...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 7

Kirjandus

Karl Ristikivi, "Lohe hambad".
Jevgeni Švarts, "Draakon". Tõlkinud Karin Ruus. Tallinn: Perioodika, 1965, Loomingu Raamatukogu nr 28
Anne McCaffrey, "Lohelend". Tõlkinud Liisi Ojamaa. Varrak, 1999
Anne McCaffrey, "Lohelaul". Tõlkinud Liisi Ojamaa. Varrak, 2001
Khaled Hosseini, "Lohejooksja". Tõlkinud Helje Heinoja. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008

Välislingid

@@ 6. rida: / 6. rida: @@
 '''Lohe''' ehk draakon on müütiline loom, keda tuntakse paljudes traditsioonides üle maailma.
+==Kong Fuzi==
 * Ma mõistan [[lind]]ude lendu, ma mõistan [[kala]]de ujumist, ma mõistan mets[[loom]]ade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada [[võrk|võrguga]], [[lend]]ajat saab peatada [[nool]]ega. Draakon aga... ma ei mõista, kuidas ta [[tuul]]t ja [[pilv]]i pidi [[taevas]]se kandub. Täna nägin ma [[Lao-zi]]d. Ta on kui draakon!
 ** [[Kong Fuzi]], tsiteeritud [[Linnart Mäll]]i eessõnas "Daodejingi" tõlkele. Tallinn: Perioodika, 1979 [[Loomingu Raamatukogu]] nr 27
@@ 52. rida: / 53. rida: @@
 * Mis kujundaja tema nüüd, lohe seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt [[vari]]. Tabamatu.
 ** [[Ene Mihkelson]], "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11
+* Laura on terve oma elu RONGIS sõitnud. Ehk isegi kauem. Rong pole midagi head. Pigem juba kuri. Puhub nagu hiiglasuur lohe ninasõõrmeist oma [[tigedus]]t välja. Lohe paiskab jäledaid vihahooge kogu ilma peale nagu susisevat udupilve. [---]
+:Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma [[saba]]ga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et [[Läti]]maale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla? (lk 9)
+* [[Māra Zālīte]], "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, 2015