Aafrika äärel: erinevus redaktsioonide vahel

* Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus [[kohv]]i ja kõlises, nagu uhuks [[vesi]] rannikul [[kivi|kive]]. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset [[öö]]d. See oli maaliline hetk: hulk tormi[[latern]]aid valgustas vabriku hiiglaruumi, kus kõikjal rippus [[ämblikuvõrk]]e ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus, nagu rippunuks [[vabrik]] suures Aafrika öös otsekui särav [[kalliskivi]] etiooplase [[kõrv]]as. (lk 8)

* Aafrika indialased on aga nii ahned [[ärimehed]], et nende puhul ei tea kunagi, kas oled vastamisi inimolendiga või firmajuhiga. (lk 11)

* Ükski [[koduloom]] ei suuda olla nii vakka kui [[metsloom]]. Kultuurinimesed on kaotanud võime vakka olla ja peavad vaikusetunde võtma, enne kui [[loodus]] nad omaks tunnistab. [[Jahimees]], veelgi enam [[fotograaf|piltnik]], peab ennekõike õppima liikuma tasa, äkiliste liigutusteta. Jahimehed ei või teha, mida tahavad, vaid peavad sulama ühte [[tuul]]ega ja [[maastik]]u [[värv]]ide ja [[lõhn]]adega, omandama selle koosluse [[rütm]]i. Mõnikord kordub selles üks liigutus ikka ja jälle ja nad peavad selle kaasa tegema.

* Hr. Bulpett oli eelmise põlvkonna suur reisimees, Phileas Foggist põlvkonna võrra noorem; ta oli käinud kõikides maailma maades ja maitsnud kõikjal parimaid roogasid ning ta polnud vaevunud kindlustama [[tulevik]]ku seni, kuni võis nautida [[olevik]]ku. Viiskümmend aastat vanad spordi- ja alpinismialased [[raamat]]ud jutustavad tema spordisaavutustest ja mägironimisest [[Šveits]]is ja [[Mehhiko]]s ja kuulsate [[kihlvedu]]de raamatust "Kergelt saadud, kergelt läinud" võid lugeda, kuidas ta ujus kihlveo peale üle [[Thames]]i, õhtuülikond seljas ja [[torukübar]] peas, hiljem aga ujus ta veelgi romantilisemalt üle Hellespontose[[Hellespontos]]e nagu [[Leandros|Leander]] ja lord [[Byron]]. (lk 27)

* [[Muhameedlased|Muhamedlased]] ei söö ühegi looma [[liha]], kui muhamedlane pole selle [[kõri]] vana kombe kohaselt läbi lõiganud. See on sageli raskuseks safaril[[safari]]l, kus on kaasas vähe moona ja teenijate [[toit]] sõltub lastavatest ulukitest. Kui lased kongoni ja see kukub, tormavad sinu muhamedlased otsekui linnutiivul selle juurde, et kõri läbi lõigata, enne kui loom sureb, ja sa ise jälgid neid põnevusega, põlevi silmi, sest kui nad seisavad uluki ümber, pea norgus ja käed rippu, tähendab see, et kongoni suri, enne kui nad jaole jõudsid, ja sa pead noidlema uue kongoni, muidu jäävad su püssikandjad nälga. (lk 35)

* Troopikaöö on [[seltskondlikkus|seltsiv]] nagu [[katoliku kirik|roomakatoliku kirik]], võrreldes põhjamaade protestantlike kirikutega, mis lasevad sind sisse ainult asja pärast. Siin suures toas käiakse sisse ja välja, see on paik, kus ikka midagi toimub. Araabias ja Aafrikas, kus südapäeval päike lausa kõrvetab, on öö reisimise ja ettevõtmise aeg. Tähed said siin oma nime, nad on sajandeid inimesi juhtinud, neid pikas rivis meelitanud üle kõrbeliivade ja mere, ühte itta, teist läände või põhja või lõunasse. Autosõit tähtede all on tore ja öösiti on kindel sõita ning sul saab harjumuseks korraldada külaskäike sõpradele sisemaal täiskuu aegu. Et mitut järjestikust kuupaisteööd ära kasutada, lähed safarile noorkuu aegu. Euroopas käies on veider näha, et linnades elavad sõbrad ei arvesta kuu liikumisega ega teagi sellest suurt midagi. (lk 55)

* [[Farmer]] pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast[[ida]]st tuleb [[vihm]], kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi[[Lõunarist]]i, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal [[Linnutee]] helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad taevas suur [[Siirius]] ja mõtlik [[Kanoopus]] ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, [[Betelgeuse]] ja Bellatriks. [[Põhi|Põhja]] pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle [[Suur Vanker|Suure Vankri]] enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest [[pagulane|pagulase]] südame rõõmsaks. (lk 56)

* Kui võtad Aafrikas lugemist väärt raamatu[[raamat]]u rängast lastist, mida head laevad on pidanud Euroopast pika tee vedama, loed seda nii, nagu autori meelest peaks tema teoseid lugema, ja palud jumalat, et kirjanik jätkaks [[lugu]] niisama ilusti, nagu oli alustanud. Su mõte liigub vaimustatult mööda värsket sügavat haljast rada. (lk 58)

* Nii maailma tõeline [[aristokraatia]] kui ka tõeline [[proletariaat]] mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti [[Kodanlus|kodanlastest]], kes tõrjuvad tragöödiat[[tragöödia]]t, kes seda ei talu, kellele juba sõna "tragöödia" tähendab midagi ebameeldivat. (lk 132)

* Olen alati arvanud, et oleksin [[Firenze]]s [[katk]]u ajal endale [[Dekameron|nime teinud]]. Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: "Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega," koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga. (lk 147)

* Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid üht mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont[[sirgjoon]]t mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu [[Prantsuse revolutsioon]]. [[Õhk|Õhus]] aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses[[vabadus]]es; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.

Gravitatsiooniseadused[[Gravitatsioon]]iseadused ja aeg

* Pärismaalased ei armasta [[kiirus]]t, nii nagu meie ei armasta lärmi[[lärm]]i, parimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma [[hobune|hobuse]] [[kikujud|kikuju]] hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda [[lootus]]t, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. (lk 158)

* Frank Greswolde-Williams Kedongi orust võttis [[Inglismaa]]le [[tallipoiss|tallipoisiks]] kaasa ühe masai ja rääkis mulle, et [[nädal]] pärast saabumist ratsutanud too tema hobustega Hyde Parkis, nagu olnuks [[London]]is sündinud. Kui masai Aafrikasse naasis, küsisin, mis talle Inglismaal meeldis. Ta mõtles minu küsimuse üle tõsiselt järele ja ütles tüki aja pärast viisakalt, et valgetel meestel on vahvad [[sild|sillad]]. (lk 159)

* [[Sõnn]] raevutseb pööritab silmi, kaabib maad ja vihkab kõike, mis tema vaatevälja satub, ja ometi on tal oma elu, tuld purskab tema sõõrmeist, uut elu tema niudeist; tema päevad on täis eluiha ja rahuldust. Kõik selle oleme võtnud härgadelt[[härg]]adelt ning vastutasuks oleme endale nõutanud nende elu. Härjad astuvad meie eneste igapäevaelus, rühmavad kogu aeg kõigest väest nagu eluta olevused, meie tarbeasjad. Neil on niisked selged lillakad silmad, pehme koon, siidised kõrvad, nad on igati rahulikud ju tuimad; mõnikord tundub, nagu mõtleksid nad elu üle järele. (lk 170)

* [[Sarvlind|Sarvlinnud]] ajasid omavahel väga lõbusalt, ent talitsetult juttu nagu pärijad[[pärija]]d pärast matuseid. (lk 184)

* Kõigist Aafrika lindudest on [[flamingo]]d kõige õrnemat värvi roosad ja punased nagu lendav [[oleander|oleandrioks]]. Neil on uskumatult pikad jalad ja nende kaela ja keha kaared on pentsikud ja hoolega läbi mõeldud, just nagu ajaksid linnud mingi narri päritud [[edevus|hepikuse]] tõttu kõik oma asendid ja liigutused nii keerukaks kui võimalik. (lk 184)

* Tänapäeva inimesed, kes armastavad [[masin]]aid, ei suuda hästi ette kujutada, kuidas vanasti nendeta hakkama saadi. Meie ei suudaks aga luua Athanasiuse usutunnistust[[usutunnistus]]t, [[missa]], viievaatuselise [[tragöödia]], vahest isegi mitte [[sonett|soneti]] skeemi. Ja kui meil poleks neid valmis kujul võtta olnud, oleksime pidanud nendeta läbi ajama. Et need aga on üldse loodud, peame kujutlema, et kunagi oli aeg, mil inimsüda ihkas säherdusi asju ja mil sügavalt tunnetatud [[vajadus]] rahuldati nende loomisega. (lk 188)

* Ühel päeval saabus [[mootorratas|mootorrattaga]] isa Bernard, tema habetunud nägu säras õndsusest ja võidurõõmust, ta tuli minuga lõunat sööma ja mulle suuri rõõmusõnumeid tooma. Eelmisel päeval, jutustas ta, olid tulnud üheksa noort kikujut Šoti misjoni[[misjon]]i kirikust ja palunud end roomakatoliku usku võtta, sest mõtiskluste ja arutluste varal olid nad omaks võtnud selle kiriku transsubstantsiatsiooni[[transsubstantsiatsioon]]i õpetuse.

:Kõik, kellele sellest juhtumist rääkisin, naersid isa Bernard'i üle, ja seletasid, et noored [[kikujud]] lootsid Prantsuse misjonist saada suuremat palka[[palk]]a, kergemat tööd[[töö]]d või jalgratast[[jalgratas]]t, ja olid seetõttu mõelnud välja pöördumise transsubstantsiatsiooni alusel. (lk 188)

* Ühel õhtul, kui pidime hakkama kaarte mängima, jutustas inglane meile Mehhikost[[Mehhiko]]st ja sellest, kuidas üksildases mägifarmis elav muldvana hispaanlanna oli võõra saabumisest kuuldes talle järele saatnud ja käskinud tal maailma uudiseid[[uudis]]eid rääkida. "Noh, nüüd isegi [[lendamine|lennatakse]], proua," oli inglane naisele öelnud.

:"Jah, olen kuulnud," vastas vana daam, "ja ma olen oma preestriga selle üle palju vaielnud. Nüüd võite mind valgustada, sir. Kas inimestel on lennates [[jalad]] kõhu all nagu varblasel või sirgu nagu kurel?" (lk 196)

* [[Õhk]] on Aafrika looduses tähendusrikkam kui Euroopas, seda täidavad kangastused ja terendused ning mingis mõttes on õhk tõeline tegevuslava. Kesk päeva kuumuses võngub ja väreleb õhk nagu viiulikeel, kergitab üles pikki rohumaasiilusid koos astelpõõsastega ja küngastega ning tekitab kuivale rohule suuri hõbedasi veevälju. (lk 201)

* Kui järgmisel hommikul ukse lahti tegin ja välja vaatasin, oli kogu ümbritsev [[maastik]] kahvatut tuhmi terrakotavärvi[[terrakota]]värvi. Puud, muru, tee - kõik, mida pilk haaras, oli seda värvi, otsekui oleks öösel maha sadanud paks kiht terrakotakarva lund. Maad katsid [[tirtsud]]. Kui seisin ja seda kõike vaatasin, hakkas maastik värelema ja murduma, tirtsud liigutasid ja tõusid, ja mõne minuti pärast oli õhk täis tiivavihinat; nad läksid ära.

:Sel korral ei teinud nad farmis[[farm]]is palju kahju, olid meil ainult ööd. Olime näinud, millised nad on: umbes poolteist tolli pikad, pruunikashallid ja roosad, katsudes kleepjad. Nad olid murdnud mitu suurt puud mu sissesõidutee ääres pelgalt neil istudes, ja kui puid vaadates meenutasid, et iga tirts võis kaaluda vaid kümnendiku untsi, võisid kujutleda nende arvu. (lk 209)

* Kui võtad inimestelt [[kodumaa]], võtad neilt midagi palju enamat Kui maa. Võtad neilt ka mineviku, nende juured, nende [[identiteet|identiteedi]]. Kui võtad neilt asjad, mida nad on harjunud nägema ja loodavad näha, võiksid niisama hästi võtta neilt silmad[[silm]]ad. See käib rohkem primitiivsete kui tsiviliseeritud inimeste kohta, rändavad ju loomadki pikki teid tagasi läbi ohtude ja kannatuste, et tuttavas ümbruses taas leida kadunud identiteet. (lk 241)

* [[Olukord|Olukorrad]] võivad oma liikumapaneva jõuga inimkujutluse abita ja heakskiiduta sündmusi[[sündmus]]i esile kutsuda. Sellistel puhkudel hoiad end juhtuvaga kursis seda hetk-hetkelt tähelepanelikult jälgides nagu [[pime]], keda juhitakse ja kes paneb jala maha ettevaatlikult, kuid ebateadlikult. Sinuga juhtub midagi ja sa tunned, et juhtub, ent see tõsiasi välja arvatud, pole sul sündivaga mingit sidet, ei mingit võtit selle põhjuse[[põhjus]]e või tähenduse[[tähendus]]e avamiseks. (lk 248)