Roosikrants

Beatrice Offor, "Roosipärg" (u 1890)

Proosa

• [Athos:] "Elu on väikestest muredest koosnev roosikrants, mida filosoof naerdes veeretab. Olge filosoofid nagu mina, istume lauda ja joome. Tulevik näib kõige roosilisem, kui sinna vaadata läbi šambertääni veini." (lk 457)
• Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977

• "Frank, kas palvehelmed on sul ikka alles?"

"Küllap need kusagil on."

"Kulla poiss, ära räägi nii! Kuula nüüd, Frankie; sulle meeldis ikka minu roosikrants, ja see on peen töö. Ma tahan selle sulle kinkida - ei, ei, mul on neid küllalt - ja ma tahan, et sa seda igal pool kaasas kannaksid ja pruugiksid. Luba mulle, Frank!"

"Tädi, kuidas ma saan lubada?"

"Lihtsalt luba siinsamas ja kohe. Pühalik, armastusega antud lubadus. Mulle antud lubadus. Sa ju tead, et mingis mõttes oled sa minu laps, ainus, kes mul iial on olnud."

Niisiis võttis Frank mõne nõrga vastuväite järel roosikrantsi ja andis lubaduse, ja järgmisel hommikul lahkus ta Blairlogie'st - igaveseks, nagu ta siis arvas.

• Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 218

• Ta palus meil korraks oodata, kadus tuppa ja tuli tagasi musta värvi palvehelmestega ja kinkis need mulle. Kui me juba majast eemal olime, ütles Quimet, et olin võitnud tema ema südame.

"Mis ta sulle rääkis, kui te kahekesi kööki jäite?"

"Et sa oled väga hea poiss."

"Seda ma arvasin!"

Seda öeldes vaatas ta maha ja lõi kivikese jalaga eemale. Mina ütlesin, et ei tea, mida palvehelmestega peale hakata. Ja tema kostis, et pangu ma need kuhugi sahtlisse, äkki ükskord läheb vaja, sest midagi ei tohi ära visata.

"Võib-olla läheb neid vaja meie tütrel, kui me tütre peaksime saama..." (lk 15)

• Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014

• Luca hoiab palveid lugedes oma abuela sinist kivist roosikrantsi kahe käega. Ta pigistab kive sõrmede vahel nii kõvasti, et nende kujud söövituvad hetkeks tema ihusse. Ta mõtleb, kas ka abuela kunagi nii tegi, mõtleb, kui mitu korda veeretas ta neid kive oma eakate käte vahel, ja kui talle see mõte pähe tuleb, võib ta peaaegu kuulda abuela häält refrääni ajal: Santa Marta, Madre de Dios. Luca häälepaelad on kinni nööritud, nii et ta ei saa midagi öelda, ei saa palvele oma häält lisada, aga sellest pole midagi, sest ka kuulamine on omal moel austus, ja igal juhul tunneb ta, kuidas helmestest voogab tema sõrmeotstesse energiat, need on nagu tuksed, nagu südamelöögid. Roosikrants on omamoodi köidik, ja kui ta küllalt tugevalt selle külge klammerdub, säilitab see tema sideme abuela ja Adriániga, nende kõigiga. (lk 263)
  • Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021