Sławomir Mrożek: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
 
40. rida: 40. rida:
* lk 35
* lk 35


==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
{{Vikipeedia}}



Viimane redaktsioon: 10. jaanuar 2022, kell 01:08

Sławomir Mrożek Varssavis 20. mail 2006

Sławomir Mrożek (26. juuni 1930 Borzęcin Brzesko maakonnas Krakówi lähedal – 15. august 2013 Nice) oli poola näitekirjanik, satiirik, karikaturist, följetonist, sketšide kirjutaja, novellist ja paljude lühijuttude autor.

"Tango"[muuda]

Sławomir Mrożek, "Tango". Draamateos kolmes vaatuses. Poola keelest tõlkinud Aleksander Kurtna. Tallinn: Perioodika, 1967 (Loomingu Raamatukogu).


ARTUR: Kuulge, ega mul ei ole seda traditsiooni ju vajagi. Siin polegi mingeid traditsioone ega mingisugust süsteemi, on paljad fragmendid, pudemed! Inertsed esemed. Te olete kõik hävitanud ja hävitate aina edasi, nii et olete isegi unustanud, millest see kõik õieti algas.

  • lk 18


STOMIL: Mässu ajad, hüpe kaasaega! Vabanemine endise kunsti ja endise elu köidikuist! Inimene jõuab iseenda tunnetamiseni, paiskab põrmu vanad jumalad ja astub ise pjedestaalile. Kõik vutlarid pragunevad, kõik ahelad varisevad. Revolutsioon ja ekspansioon! — see oli meie loosung. Vanade vormide purustamine: maha konventsioonid, elagu dünaamika! Elu on loomisjärgus, edasi üle piiride, aina liikumine ja püüdlemine, vormist välja, vormist välja!

  • lk 19


ARTUR: Ärge mulle kärbseid pähe ajage, isa! Ma tahan saada arstiks.
ELEONORA: Perekonna häbiplekk! Ja mina unistasin, et sinust saab kunstnik! Kui ma sind alles üsas kandsin, jooksin metsas alasti ringi ja laulsin Bachi. Kõik asjata!
ARTUR: Ilmselt laulsite te valesti, ema.

  • lk 23


  • ARTUR: Kunstnikud on kõige suuremad kahjurid. Nemad ajasid esimestena epohhile hambad külge.
    • lk 30


ARTUR: Pidage!
EDEK: Ma kuulen teid.
ARTUR: Köök on paremat kätt.
EDEK: Ei või olla!
ARTUR: Omas majas peaksin ma ikka teadma, kuspool köök asub!
EDEK: Praegusel ajal ei saa millegi peale kindel olla!

  • lk 33


ARTUR: Kuule, maailma ajalugu on naiste, laste ja kunstnike brutaalse rõhumise ajalugu meeste poolt.
ALA: Sa ju ei armasta kunstnikke.
ARTUR: See ei puutu siia. Mehed ei salli kunstnikke, sest kunstnikud pole mehed. Paraku on just see kunstnikke alati naistele lähendanud. Esmajoones on just neile võõras nii au, loogika kui ka progressi mõiste — kõik, mida mehed on välja mõelnud. Alles palju hiljem ja pikapeale hakkas meessugu kahtlustama, et on olemas mitmetähenduslikkus, suhtelisus, mööduvus. Maailma illusoorsus. Just vastupidine sellele, mida mees oma raskejõustiklase kõva peaga oli algul välja mõelnud, ikka oma lipule kirjutanud ning sajandite vältel naistele, lastele ja kunstnikele peale sundinud: ainulisus, absoluutsus, loogilisus. Mõtles maailma välja oma näo ja kuju järgi. Leiutas loogika kaljukoopas, mõisamajapidamises, kooperatiivis. Ja pidades end perekonnapeaks ja isandaks, ei mõelnud ta oma kõrkuses kordagi sellele, et tema maailmavaade ehk ei pääsegi maksvusele. Oma agressiivset loomust järgides kuulutas ta oma arusaamad ainukehtivateks, üleüldisteks ning kohustuslikeks ja püüdis neid tugevama poolena alati nõrgematele peale sundida. Kui aga selgus, et naised mõtlevad teisiti, solvus ta ja nimetas neid rumalateks või ebaloogilisteks, mis meeste kõnepruugis tähendab üht ja sama. ALA: Aga sina? Kas sina ei ole mees?
ARTUR: Mina tõusen iseendast kõrgemale. Ma olen objektiivne.

  • lk 35

Välislingid[muuda]