Liivatee: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
 
55. rida: 55. rida:
</poem>
</poem>
* [[Maimu Linnamägi]], "Liivatee" kogus "Sügise sünnipäev". (1973), lk 37
* [[Maimu Linnamägi]], "Liivatee" kogus "Sügise sünnipäev". (1973), lk 37





<poem>
Kuul kollasel, kuul küpsemisehõrkjal
lõhn koltund lehtede toob jälle meelde
read vanust raamatuist, read võõrais keeltes.
Neis hõngub tüümian nii saagamõrkjalt,

kui päeval tänasel kesk luiteharju,
kus ahtais õites valmib viimne mesi
ja punab palukate kraplakmarju.
</poem>
* [[Viivi Luik]], "*** See lauge nõmmemaastik nõrgub vaiku". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 149





Viimane redaktsioon: 18. jaanuar 2022, kell 17:28

Nõmm-liivatee

Liivatee (Thymus L.) on taimede perekond huulõieliste sugukonnast. Kasutatakse ka ladina nimetusest tulevat sõna tüümian. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki, millest tuntum on nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), aedades kultiveeritakse ilu- ja maitsetaimena ka aedliivateed ja selle vorme.

Draama[muuda]

Üht küngast tean, kus õitseb liivatee
ja kasvab nurmenukk ja kannike
ning baldahhiiniks kuslapuuga koos
on põimund kibuvits ja muskusroos.

  • William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 335-336, Oberon


Luule[muuda]

On tulililled ja maarjaheinad
Ning tüümian,
Oliivirohekad metsaseinad
Ja sinav laan!

  • Marie Under, "Kurvad rõõmud" kogus "Sinine puri" (1918), lk 22


Eks lillapadjaline tüümian
Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,
Ning aiast palju veel ma lilli saan,
Kus päevaroosid kumardumas üha.

  • Marie Under, "Hilissuvi" kogus "Sinine puri" (1918), lk 31


Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

  • Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 17


Jah, muidugi, ja igal mättal see
mu vanaema lilla liivatee!
Oh seda teed ja selle joomisnuhtlust
ja vanaema kaljukindlat meelt:
ei saa see öösel korralikku puhkust,
kes joonud pole kuuma liivateed.
Ja kui jäid hiljaks kruusi ära viima,
said teesse sortsu lüpsisooja piima.
See tüütu jook! Me, silmad juba loojas,
siis rüüpasime seda unetoojat.
Ja tõsi küll, et mesimagus uni
meid võttis kaissu kuni hommikuni.



Kuul kollasel, kuul küpsemisehõrkjal
lõhn koltund lehtede toob jälle meelde
read vanust raamatuist, read võõrais keeltes.
Neis hõngub tüümian nii saagamõrkjalt,

kui päeval tänasel kesk luiteharju,
kus ahtais õites valmib viimne mesi
ja punab palukate kraplakmarju.

  • Viivi Luik, "*** See lauge nõmmemaastik nõrgub vaiku". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 149


kahvatu meri vaikib
hoian kõrvus ta häält
selle ma kaasa võtsin
pleekinud laidude paalt

seal ta laksatas tasa
laineid kivide sisse
õhtueha vajus
liivatee lillatamisse

  • Viiu Härm, "*kahvatu meri vaikib...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 17

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel