Homoseksuaal

Proosa

• [Ruth Nibsmith:] "Mõni meie parim agent on väga paha poiss, Frank, ja mõni kõige hullem on Hominterni liige, tead küll — homoseksualistide suur rahvusvaheline vennaskond. Kujuta ette, et peaksid üles andma kellegi, kellega oled maganud! Aga seda tehakse tihti, ja minu arvates teevad mehed seda sagedamini kui naised. Õigupoolest peaks salateenistuses rohkem naisi olema: mehed on hirmsad vusserdajad. Naisterahvast võib usaldada, välja arvatud ehk armastuses, sest naised on oma teadmistele uhked, mehed aga on uhked sellele, mida nad rääkida saavad."
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 392

• Tom, kes nimetab end ebameeldiva otsekohesusega päästvaks mättaks mädasoos, on Danieli-kriisi asjus olnud armsalt toetav. Tomi teooria järgi on homoseksuaalide ja kolmekümnendais eluaastais vallaliste naiste vahel loomulik side: nad on harjunud olema vanemate pettumuse allikaks ja ühiskond kohtleb neid kui ebanormaalseid. (lk 32)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

• Külli küsis minult ükskord, olen ma tõesti homo. Ja kui ma vastasin jaatavalt, küsis ta, kas ma ei tahaks ennast maharishi juures ravida. Maharishi kuulaks mu pulssi, koostaks mulle erilise dieedi ja ma saaksin terveks. Küllil nimelt on alati olnud mõni maharishi, preester, jutlustaja, TM-guru, sensitiiv-massöör või muu religioosse, vaimse õpetuse jagaja, kes sel hetkel valdab Külli jaoks absoluutset tõde ning ravib kõiki haigusi. Seejärel astub tolle "isa" asemele mõne teise õpetuse või sekti esindaja. Külli ise ei näe selles midagi ebajärjekindlat, ta lihtsalt on eelmises pettunud. Ta on ammu lahutatud ega ole uuesti abiellunud. Kui ma küsisin, miks peaks maharishi mind ravima, vastas ta imestunult, et see on ju ikkagi ebanormaalne, see homo-värk. Ma ütlesin: ahah. Ja sestsaadik ma pole Külliga suhelnud, saadan talle ainult sünnipäevakaarte, see teeb juba viis aastat. (lk 261)
• Homoseksuaalil on ohtlik ennast minna lasta (se laisser aller), mine tea, mis purjus peaga ära teeb. Muutub äkki liiga julgeks. Igas olukorras tuleb säilitada kontroll. Tegelikult säilib see kontroll ka väga purjus olles (olen proovinud) ja ma ei usu eriti jutte mäluaukudest. Need on suhteliselt suhtelised ja peamiselt teenivad nad väljavabandamise eesmärki: ei mäleta, tähendab pole olnud, või kui ongi olnud, siis ei tähenda see midagi. Sellepärast ma üldiselt väldin ja põlgan ennast heteroseksuaalsetena identifitseerivate meeste purjus peaga tehtud lähenemiskatseid, kuigi ma usun, et need on täiesti siirad. Aga need on ka täiesti arad. Nad tahaksid selle asja ära proovida, aga nii, nagu seda polekski olnud. Mees, kes pärast midagi ei mäleta. Oleme näinud, täname, rohkem ei soovi. Võib-olla olen ma üldse liiga ettevaatlik. (lk 289)
• Nimelt on eluaegne varjamis- ja valetamiskohustus hiilgav kool, mis teeb homodest head luurajad ning salakoodide murdjad. Kahju, et meid ei saa sel eesmärgil kasutada riiklikud luureteenistused: vastaspoole luurajatel oleksid teatud liiga lihtsad vahendid agendi ülemeelitamiseks, ja isegi kui see oleks välditud, võiks homoagent arendada topeltmängu lihtsalt igavusest, harjumusest, topeltmänguinstinktist. (lk 312)
• Teisega, ühe Tõnuga, elasin kohusetundest isegi kuu aega koos ja meie vahel toimus teatav rutiinne seksuaalne läbikäimine, mille vältel mõlemad püüdsid juuresolevalt kehalt leida mõningaid oma fantaasia elemente. Kes otsib, see leiab. Seks on kahtlemata ka kompromisside, konformismi, leppimise küsimus. Ideaalid peavad nürinema, ideaalid peavad hävima. (lk 314)
  • Emil Tode, "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002