Matkimine

Proosa

• Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. (lk 538-539)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

• Nõnda on peaaegu kõik matkimine. "Pärsia kirjade" mõte tuli "Türgi salakuulajast". Boiardo matkis Pulcit, Ariosto matkis Boiardot. Kõige algupärasemad mõistused laenavad üksteiselt. Miguel de Cervantes tegi oma Don Quijotest narri; kuid öelge, on's Orlando midagi muud? Oleks raske otsustada, kas rändrüütlid muutis naeruväärsemaks Cervantese groteskne pilt või Ariosto külluslik kujutlusvõime. Metastasio võttis suurema osa oma oopereist meie Prantsuse tragöödiatest. Mitmed Inglise kirjanikud on meid kopeerinud ilma seda sõnagagi mainimata. Raamatutega on sama lugu kui tulega meie koldes: me läheme naabri juurde süte järele ja süütame tule, kui naaseme koju, anname selle siis edasi teistele ning see kuulub kõigile.
  • Voltaire, "Filosoofilised kirjad": "XII kiri: Hr Pope'ist ja teistest kuulsatest poeetidest" (1756)

• Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.
  • Aristoteles, "Luulekunstist" ("Poeetika"). Tõlkinud Jaan Unt, 2003, 7. ptk, lk 27

• Sotsiaalne sugu on iselaadne jäljendus, millel puudub algupärand. Õigupoolest on see niisugust laadi jäljendus, mis loobki kogu algupärandi mõiste jäljenduse enda mõju ja tagajärjena.
  • Judith Butler, "Imitation and Gender Insubordination", rmt: "Inside/Out", 1991, (toim Diana Fuss)

• [Urve] Lehtsalu arutleb nii konkreetsetele grammatilistele konstruktsioonidele kui ka stiilimarkeritele sobivate eestikeelsete vastete leidmise üle ja näitab, et lihtsalt autori stiili võimalikult täpne imiteerimine, eirates eesti keelele omaseid väljendusviise, ei taga paraku loodetud efekti, vaid tulemuseks on paiguti hoopis midagi "algaja autori suleproovi või koolikirjandi" taolist. Kokkuvõttes võime öelda, et ka siin toonitab kriitik vajadust läheneda tõlkimisele loovalt ja samas täpselt, kuid rõhutab, et stiililine täpsus ei tähenda pimesi jäljendamist ega sõnasõnalist tõlkimist.
  • Elin Sütiste, ""Tõlkija peab...": nõudmised ilukirjandusliku proosa tõlkijale", ERR/"Tõlkija hääl V", 20.11.2018