Juhan Smuul

Fail:J Smuul monument.jpg

Juhan Smuuli monument Muhu saarel

Juhan Smuul (1954. aastani Johannes Schmuul; 18. veebruar 1922 Koguva küla, Muhu saar – 13. aprill 1971 Tallinn) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja.

Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol

Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963

• Need, kes on harjunud ükskõik kus mängima esimest viiulit ja satuvad äkki noodipuldi olukorda, äratavad alati kurbust ja meenutavad närtsinud naerist. (lk 87)
• Absoluutselt kõik, ·mis dramatiseerida andis, oli dramatiseeritud. Leidmata materjale ilukirjandusest, pöördus ta põllumajandusliku kirjanduse kui kõige aktuaalsema poole ja dramatiseeris ära brošüüri "Oraste pealtväetamisest". Mürk-Trumm saatis selle kõigile vabariigi teatritele.

Kaks suuremat ei vastanud.

Kahe nädala pärast tuli vastus "Kunsti kilbi" teatrist:

"Peale põhjalikku otsimist teie dramatiseeringu lehekülgedel teatame, et me ei suutnud leida ei kangelasi ega kangelast. Soovitame dramatiseeringu lavakõlvuliseks muutmiseks töötada nende teravama väljatoomise suunas. Lugupidamisega ..." jne.

Mürk-Trumm solvus. Naine aga soovitas: "Kaeba Moskva. Las võtavad kunstilise juhi maha."

Mürk-Trumm kaebas. (lk 136)

"Mälestusi isast"

Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järel,
vits peos, sest mine isahane tea.

/.../

• "Sõnarine. Eesti luule antoloogia". Koostanud Karl Muru. 3. köide, lk 82

"Viimane laev"

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.
/.../
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

• "Sõnarine. Eesti luule antoloogia". Koostanud Karl Muru. 3. köide, lk 90

Vaata ka

• Hea meremeeste hoidja
• Polkovniku lesk