Nikolai Gogol: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
 
* Piiriäärses maanteekõrtsis kokku juhtunud poolakad prassivad seal juba teist päeva. Neid krantse on seal kohe parasjagu. Eks nad mõneks rüüsteretkeks kokku tulnud ole. Mõnel on ka musket kaasas. Kannused kõlisevad. Mõõgad tärisevad. Mehed prassivad ja praalivad, pajatavad oma ennekuulmata vägitegudest, irvitavad õigeusu üle, nimetavad ukraina rahvast oma orjadeks, keerutavad tähtsalt vuntse ning laiutavad tähtsalt pinkidel, nina püsti. Ka preester on nende seltsis. Ainult et see preester on neile ka paras paariline, ei ole mitte ristirahva papi moodigi: joob ja laaberdab koos teistega ja ajab oma kasimata suust roppu juttu. Ka sulased ei jää milleski maha: narmendavad kuuevarrukad üles kääritud, käivad nad uhkelt ringi nagu teab mis asjamehed. Mängitakse kaarte, lüüakse kaartidega üksteisele vastu nina. Võõrad naised on kaasas. Kisa, möll!... Mehed märatsevad ja teevad seatempe: kisuvad juuti habemest ja maalivad ta uskmatule otsaesisele risti, tulistavad naisi paukpadrunitega ning vihuvad koos oma jumalavallatu papiga krakovjakki. Niisugust patuahvatlust ei toonud Venemaale ka tatarlased mitte. Küllap see on Jumalast määratud, et meie pattude <!--//-->eest säherdust teotust tuleb taluda! Üleüldise soodoma sekka kostab, kuidas räägitakse Danilo mõisast teispool Dneprit ja ta kaunist naisest... See kamp ei aja mitte õiget asja! (lk 125-126)
* [Danilo:] Kurvaks kisub see ilmaelu, kurjad ajad on tulekul. Oh, mul on veel meeles need aastad, ei neid enam tagasi saa! Ta oli siis veel elus, meie vägede au ja uhkus, vana Konaševitš! Nagu praegu marsiksid mu silme ees kasakapolgud! Need olid kuldsed ajad, Katerina! Vana hetman istus musta ratsu seljas, valitsuskepp hiilgas käes, ümberringi seisid jalaväelased, kahel pool lainetas zaporoožlaste punane meri. Hetman hakkas rääkima — kõik seisid hiirvagusi. Vana tuletas meelde endisi vägitegusid ja taplusi ning puhkes nutma. Kui sa teaksid, Katerina, kuidas me tookord türklastega taplesime! Mul on arm siiamaani peas näha. Neli kuuli läks mul neljast kohast läbi ihu ja ükski haav ei ole päriselt kinni kasvanud. Kui palju me kulda kokku kühveldasime! Kasakad ajasid mütsidega kalliskive kokku. Milliseid hobuseid, kui sa vaid teaksid, Katerina, milliseid hobuseid me sealt röövisime. Oh, ei saa minust enam sõdijat! Pealtnäha pole ma ei vana ega väeti, aga ometi pudeneb mul kasakamõõk käest, elu läheb tühja ja isegi ei tea, misjaoks ma üldse elan. Korda ei ole Ukrainas: polkovnikud ja jessauulid purelevad nagu koerad. Ei ole pealikut, kes oleks kõigist üle. Meie aadlikud on kõik poola kombed omaks võtnud, ka kelmustükid... Nad müüsid oma hinge maha, kui kiriklikku uniooni astusid. Juut rõhub vaest rahvast. Oh seda aega, seda endist aega! Kuhu te küll kadusite, minu eluaastad! (lk 126)
* Nikolai Gogol, "Kohutav kättemaks", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistellähedal", tlk Toomas Kall, 1992
 
==Tema kohta==
41 370

muudatust

Navigeerimismenüü