Baltisakslased

Proosa

Proua Henselmannil lähevad viimased sõnad kõrvust mööda, ta jälgib tähelepanelikult ringi käivat praekaussi, kuid juurdleb ikka edasi: "Siis olete lätlane või leedulane. Kas seal pole mitte ka eestlasi?"
Ei, neid kummalisi sakslasi polnud võimalik veenda lihtsas tõsiasjas, et oled samuti sakslane. Välismaalasena oled sa nimelt pool-sakslane, pool-pool-ebard.
Kummaline kaksikolend, keskel, läbi naha sidekriips: vasakul sakslane, paremal venelane; äärmisel juhul üht jalga, üht kätt, üht kõrva oldi nõus saksa omaks tunnistama; keel oli juba lõhestatud. "Kummaline, kui hästi te saksa keelt räägite!" Kui sageli sai Aurel seda hiljem kuulda. Tasapisi loobus ta selle vastu võitlemast. Olid igaveseks vene-sakslaseks tembeldatud, sidekriips sügaval kõhus nagu allaneelatud joonlaud – välja tõmmata ei saanud seda kuidagi.

• Siegfried von Vegesack, "Balti tragöödia". Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, 2009 (originaali esmatrükk 1935), tõlkinud Tiiu Relve, lk 389–390

• Siinse looduskaitse pioneerid olid hoopis baltisakslased, kes asusid kaitsma kalasid, linde ja rändrahne.
  • Linda Kaljundi, "Ökovisioonid: Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul", Vikerkaar, september 2019

• Teatavasti on eesti keelt kahel korral võimupositsioonilt hävitada ning vene keelega asendada püütud. Miks siis on meie kirjanike vene-makaroonilised tekstid nõnda leebed, võrreldes näiteks nende küllalt kurjade naljadega, mida tehti sakslaseks kippujate kulul? Pole isegi radikaalseid ortograafia ega õigekeelsuse moondeid, mis on nii tavalised saksa-eesti ja eesti-saksa makaronismides (ja millega just baltisakslased algust tegid). Jättes kõrvale tsensuuri ja muud välised talitsevad faktorid, arvan peapõhjuseks, et meid pole kunagi ähvardanud vabatahtlikult vene rahvusse siirdumise oht.
  • Maie Kalda, "Jacob Johann Malm ja makarooniline luule", rmt: "Mis mees ta on?", 2000, lk 139