Abielunaine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
10. rida: | 10. rida: | ||
:Niisugune oli üldine hoiak naise suhtes maal, kus vähem kui viieliikmelist perekonda nimetati "[[lastetus|lastetuks]]". Siin protestantlikul [[põhjamaa]]l põimusid kummalisel moel orientaalne ja balti maailmavaade. Abielus naine oli ainult [[ema]]. Ta ei tohtinud enam kanda heledaid riideid ega dekolteeritud [[kleit]]i, ta ei tohtinud kena välja näha, ta oli saavutanud [[eesmärk|eesmärgi]] — läinud mehele. |
:Niisugune oli üldine hoiak naise suhtes maal, kus vähem kui viieliikmelist perekonda nimetati "[[lastetus|lastetuks]]". Siin protestantlikul [[põhjamaa]]l põimusid kummalisel moel orientaalne ja balti maailmavaade. Abielus naine oli ainult [[ema]]. Ta ei tohtinud enam kanda heledaid riideid ega dekolteeritud [[kleit]]i, ta ei tohtinud kena välja näha, ta oli saavutanud [[eesmärk|eesmärgi]] — läinud mehele. |
||
:"Miks sa [[must]]a ei kanna?" päris ämm, kui ilmusin ühes oma ilusamatest Pariisi kleitidest. "Sa oled ju abielunaine." (lk 87) |
:"Miks sa [[must]]a ei kanna?" päris ämm, kui ilmusin ühes oma ilusamatest Pariisi kleitidest. "Sa oled ju abielunaine." (lk 87) |
||
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981 |
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981 |
||
* Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid [[meeleheide]]t. |
|||
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49 |
|||
[[Kategooria:Perekond]] |
[[Kategooria:Perekond]] |
Redaktsioon: 16. juuni 2022, kell 23:36
Proosa
- Põlisrikaste ülempreestrid kandsid sageli ka argipäeviti torukübarat, kui pidid rahaga mõne preesterliku rituaali sooritama. Nad võitlesid tulihingeliselt lühikeste kuubede vastu õhtustel vastuvõttudel ja valgete vestide vastu fraki all. Kui nad üldse armukesi pidasid, käisid nood riides nii maitsetult, et neid võis peaaegu abielunaisteks pidada. Põlisrikastele polnud üheksateistkümnes sajand veel päriselt lõppenud. (lk 162)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999
- Koduteel muutusin uudishimulikuks: "Mida su sõbrad minu kohta ütlesid?"
- Mees naeris: "Võluv naine, ent halb mära. Liiga õrn. Mis moel sa temalt lapsi saad?"
- Niisugune oli üldine hoiak naise suhtes maal, kus vähem kui viieliikmelist perekonda nimetati "lastetuks". Siin protestantlikul põhjamaal põimusid kummalisel moel orientaalne ja balti maailmavaade. Abielus naine oli ainult ema. Ta ei tohtinud enam kanda heledaid riideid ega dekolteeritud kleiti, ta ei tohtinud kena välja näha, ta oli saavutanud eesmärgi — läinud mehele.
- "Miks sa musta ei kanna?" päris ämm, kui ilmusin ühes oma ilusamatest Pariisi kleitidest. "Sa oled ju abielunaine." (lk 87)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
- Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet.
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49