Saabas

Saabastega kass. Illustratsioon Perrault' muinasjutule. Stéphane Pannemakeri gravüür Gustave Doré järgi

Saabas on pika säärega kinnine jalanõu.

Proosa

• "Lühidalt, minu ees oli vahesein. Proovisin paremat saabast jalga tõmmata. Ma tirisin kätega, pingutasin säärt, tegin ennekuulmatuid ponnistusi, kuni äkki jäid mulle kätte kaks saapakõrva, jalg aga põrutas minema nagu katapult."

"Katapult! Kallis Porthos, olete teie alles kõva käsi kindlustuseasjades!"

"Jah. Jalg põrutas minema nagu katapult, kohtas vaheseina ja lõi selle sisse. Kallis sõber, ma uskusin, et olen lammutanud templi nagu Simson. Lendas seal alles maale, portselani, lillevaase, vaipu, kardinapuid, lausa ennekuulmatu!"

"Tõsi või?"

"Rääkimata veel sellest, et otse teisel pool vaheseina seisis portselaniriiul."

"Kas lükkasite selle ümber?"

"Virutasin selle toa teise otsa."

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 413

• Ma küsisin kelleltki, kes oli külastanud kadunud Lev Tolstoid, kuidas nägid välja saapad, mis kuulus kirjanik endale ise oli teinud. Olevat olnud väga viletsad. Kui inimene teeb tööd, siis peab ta seda tegema kas sellepärast, et see talle naudingut pakub, või sellepärast, et ta seda oskab, või lõpuks sellepärast, et ära elada. Kuid valmistada saapaid põhimõtte pärast, teha tööd printsipiaalsetel ja moraalsetel kaalutlustel tähendab teha tööd, millel pole peaaegu mingit väärtust.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku aprill".

• Pühamu ees, mille kunstnik on püstitanud endale unistamiseks, seisavad nüüd porised saapad. Need kuuluvad psühholoogile, kes tunneb end seal sees nagu kodus.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, 1999, lk 71

• Ja iial, mitte hetkekski ei kao võidurõõm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutage saabast, mis trambib inimnäol - igavesti.
  • George Orwell, "1984"

• "Noh, Frank, poksiringis on Queensberry reeglid ju kenad küll, aga niipalju kui mina tean, pole ei Carlyle'i külakoolis ega terves Blairlogie's neist kuuldudki. Kas sa pole kunagi näinud, kuidas metsatöölised laupäeva õhtul kaklevad? Ei, vaevalt sa seda näinud oled. Prantslased oskavad jõhkralt kakelda. Kuula nüüd: sul on kaks rusikat, aga need ei löö sulavõistki läbi. Sul on aga kaks jalga ja head tugevad saapad. Niisiis on nõks selles, et lased tülinorijal ligi tulla, taganed ja virutad talle parema jala saapaga kõhukoopasse. Ära kubemesse löö; see tuleb hiljem. Aga viruta kõhukoopasse. Tõenäoliselt ta kukub, kui õigesti lööd." (lk 87)
• Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999

• Võtame näiteks saapad. Ta teenis kolmkümmend kaheksa dollarit kuus pluss kulud. Tõeliselt hea paar nahksaapaid maksis viiskümmend dollarit. Kuid mõistliku hinnaga saapad, mis olid aasta või pool enamvähem korralikud ja hakkasid siis, kui papp läbi kulus, hullumoodi vett läbi laskma, maksid umbes kümme dollarit. Need olid sedasorti saapad, mida Vimes alati ostis ja kandis, kuni nende tallad kulusid niivõrd õhukeseks, et ta võis udusel ööl tänavakivide kuju järgi öelda, kus täpselt ta Ankh-Moiporkis parajasti-viibis.

Ainult et head saapad pidasid vastu palju aastaid. Inimene, kellel on välja käia viiskümmend dollarit, saab endale saapad, mis hoiavad tema jalgu kuivana ka kümne aasta pärast, samal ajal kui vaene mees, kes saab endale ainult odavaid saapaid lubada, kulutab selle aja jooksul saabastele sada dollarit ning käib ikkagi ringi märgade jalgadega.

Selline oli kapten Vimesi saabaste-nimeline sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse teooria.

• Terry Pratchett, "Relvis mehed". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak 2003, lk 28

• Tol ajal oli kombeks kõike tähistada, ammugi siis nii olulist asja nagu juhilubade saamine. Kui näiteks Viiul õnnestus pärast sabasseismist ja muid pingutusi hankida sobivad talvesaapad, astus ta läbi ka kohvikust, et tuua rõõmsa sündmuse puhul kolleegidele tort. Heade (ja ilusate) talvesaabaste omanikuks saamine oli muidugi vedamine, kuigi tühine võrreldes dubljonka, Poola põrandalaki või Žiguli kardaaniristi hankimisega, ega Viiu ei olnudki naiivne või hilpudesse ülearu kiindunud inimene, kuid vaheldust vajas temagi. Saapad andsid ettekäände, et asetada kerge liigutusega, mõnusalt muheldes tort lauale, ja mõni kolleegidest ruttas kohe kohvi keetma.
  • Maimu Berg, "Moemaja". Petrone Print, 2012, lk 63

• Lihtsus on ikka kaugelt ringi tulnud. Ja tema saapakesed on päris kulunud teinekord. (lk 119)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Luule

Saapaid tehakse liimigagi —
luuletatakse riimigagi!

• Juhan Liiv, "Kilde"

Lapsel paljad jalad,
Jookseb lume sees, —
Tema teab, et isa
Vaene saunamees;

Aimab, et ta kaua
Peab veel käima nii,
Kuni ise saapad
Teenib viimati.

• K. E. Sööt, "Lapsel paljad jalad", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 27 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)

Sa tellid lehte ja vaatad - üks kõmu ja keelepeks!
Ja suurtel on suured saapad. Ma parem jään väikeseks.

• Betti Alver, "Lähen müüjaks" kogus "Tähetund"

Vanasõnad

• Kui saapa õigus kadunud, ei kõlba pastla õigus ühtigi.
• Parem paar pastlaid kui üks saabas.
• Rätsepal ei ole kuube ega kingsepal saabast.
• Suits suus ei tee veel poissi meheks ega saapad tee plikat saksaks.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929