Ankur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
| 15. rida: | 15. rida: | ||
* [[Juhan Viiding]], "Tee" kogus "Armastuskirjad". Tallinn: Perioodika 1975, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 22 |
* [[Juhan Viiding]], "Tee" kogus "Armastuskirjad". Tallinn: Perioodika 1975, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 22 |
||
== |
==Välislingid== |
||
* Kunagi ei tohi laeva vaid ühe ankru ja [[elu]] üheainsa [[lootus]]e külge panna. |
|||
** [[Epiktetos]] |
|||
{{Vikipeedia}} |
{{Vikipeedia}} |
||
Redaktsioon: 30. juuni 2022, kell 13:26
Proosa
- Erlendile meeldis pööraselt, kui Raasuke niimoodi rääkis, see tekitas temas lõpmata turvalise tunde, talle näis, et seisab hiigelsuure laeva pardal, mille kapten on Raasuke ja tema ise vanemtüürimees, ja neil mõlemal on seljas hästi istuv kuldsete tresside ja nööpidega munder ning peas valge vormimüts, mille läikiva noka kohale on kuldniidiga tikitud ankur. (lk 12-13)
- Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017
Luule
Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.
- Juhan Viiding, "Tee" kogus "Armastuskirjad". Tallinn: Perioodika 1975, Loomingu Raamatukogu nr 22
