Nõlv: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
| 2. rida: | 2. rida: | ||
[[Pilt:Mary Bradish Titcomb Sunday Morning.jpg|pisi|Mary Bradish Titcomb (1858-1927), "Pühapäeva hommik", ''s.d.'']] |
[[Pilt:Mary Bradish Titcomb Sunday Morning.jpg|pisi|Mary Bradish Titcomb (1858-1927), "Pühapäeva hommik", ''s.d.'']] |
||
==Proosa== |
==Proosa== |
||
* Vaadake haljast künkanõlva, ja teile meenub otsekohe, kuidas lõhnab värskelt niidetud [[rohi]], mis tunne on, kui see on niiske, millised plekid see teie teksastele jätab, [[heli]], mida te võite rohuliblet teatud viisil |
* Vaadake haljast künkanõlva, ja teile meenub otsekohe, kuidas lõhnab värskelt niidetud [[rohi]], mis tunne on, kui see on niiske, millised plekid see teie teksastele jätab, [[heli]], mida te võite rohuliblet teatud viisil [[pöial]]de vahel hoides kuuldavale tuua, ja mitmesuguseid teisi rohuga seotud mälestusi: perepiknikuid, pallimängu ühes Kesk-Lääne viljapuuaias, karja tolmusest New Mexico [[kõrb]]est kõrgetele haljusest lokkavatele niitudele sööma ajamist, Adirondacki mägedes matkamist, künkatipul rohusel väljal armatsemist ühel palaval tuulisel suvepäeval, kui pilvealune päike valgustas korraga ühtainust künkanõlva, nagu oleks see [[tuba]], kus on [[lamp]] põlema pandud. Kui me näeme mingit [[ese]]t, asuvad kõik meie [[meeled]] ühel nõul uut vaatepilti ülistama. Kõik aju poodnikud, kõik ametnikud, arvepidajad, tudengid, talumehed, mehhaanikud hindavad seda oma vaatenurgast. Üheskoos näevad nad kõik ühte ja sedasama vaatepilti — haljast nõlva — ja igaüks vaatab seda veidi erineva nurga alt, kuid need kõik kokku annavadki pildi sellest, mida me näeme. |
||
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 320 |
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 320 |
||
* [[Andaluusía|Andalucía]] on päikeses punakaks kõrbenud keha ja |
* [[Andaluusía|Andalucía]] on päikeses punakaks kõrbenud [[keha]] ja [[oliivipuu]]d tema karvastik. Ilmatuma tundlik [[maastik]] — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga [[valgus]] siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus päike veereb [[maakera]] pinnal! |
||
** [[Astrid Ivask]], "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996, lk 64 |
** [[Astrid Ivask]], "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996, lk 64 |
||
Viimane redaktsioon: 10. august 2022, kell 14:50
Proosa[muuda]
- Vaadake haljast künkanõlva, ja teile meenub otsekohe, kuidas lõhnab värskelt niidetud rohi, mis tunne on, kui see on niiske, millised plekid see teie teksastele jätab, heli, mida te võite rohuliblet teatud viisil pöialde vahel hoides kuuldavale tuua, ja mitmesuguseid teisi rohuga seotud mälestusi: perepiknikuid, pallimängu ühes Kesk-Lääne viljapuuaias, karja tolmusest New Mexico kõrbest kõrgetele haljusest lokkavatele niitudele sööma ajamist, Adirondacki mägedes matkamist, künkatipul rohusel väljal armatsemist ühel palaval tuulisel suvepäeval, kui pilvealune päike valgustas korraga ühtainust künkanõlva, nagu oleks see tuba, kus on lamp põlema pandud. Kui me näeme mingit eset, asuvad kõik meie meeled ühel nõul uut vaatepilti ülistama. Kõik aju poodnikud, kõik ametnikud, arvepidajad, tudengid, talumehed, mehhaanikud hindavad seda oma vaatenurgast. Üheskoos näevad nad kõik ühte ja sedasama vaatepilti — haljast nõlva — ja igaüks vaatab seda veidi erineva nurga alt, kuid need kõik kokku annavadki pildi sellest, mida me näeme.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 320
- Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus päike veereb maakera pinnal!
- Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud Ita Saks. LR 18/1996, lk 64