Argpüks

Proosa

• D'Artagnan lõi endale tasku pihta ja naeris, näidates Colbert'ile kolmekümmend kahte hammast, mis olid niisama valged kui kahekümne viie aastasel noormehel, ja mis näisid omakeeli ütlevat: "Serveerige meile kolmkümmend kaks väikest Colberti ja me pistame need meelsasti kinni."

Madu on niisama vapper kui lõvi, kanakull niisama vapper kui kotkas; selle vastu ei saa vaielda. Pole ainustki looma (isegi nende hulgas, keda üldiselt argpüksideks peetakse), kes ei ilmutaks vaprust, kui asi puutub enesekaitsesse. D'Artagnani kolmkümmend kaks hammast ei kohutanud Colberti. (lk 463)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Ka argpüksist uhkab viha, aga millisest otsast!
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 63

• Sõjandusmütoloogia peab teesklema, et tõelised mehed on enamuses; argpükstele ei tohi kunagi jätta muljet, nagu nemad võiksid olla normaalsed ja kangelased peast segased.
  • Germaine Greer, "Daddy, We Hardly Knew You", Ballantine, 1989