Haab

Harilik haab ehk haab (Populus tremula) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik.

Proosa[muuda]

Nagu tuttav, värisevad haava lehed alati. Seda nähtust seletatakse mitut viisi: Kolgatale mineku ajal sadanud kangesti vihma. Õnnistegija läinud haava alla vihmavarju, kuid ei haab annud. Sellepärast värisevad haava lehed alati.

Teisendi järele läinud Maarja Jeesusega läbi metsa. Kõik puud kummardanud neid, ainult haab mitte. Sellepärast määratud, et haab peab kõige vähemagi tuule käes värisema.

Teise legendi järele on Jeesuse rist haavast tehtud. Jeesuse surmahirmu mälestades värisevad haava lehed alati.

Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk" IX. "Puud ja taimed"

"Näe, haavad löövad juba punaseks!"

"Jah," vastas Villu. "Juba hakkavad punaseks minema."

"Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?" küsis perenaine.

"Nagu seletaks midagi," vastas Villu. "On midagi muud kui männid."

"Ta põleb kui küünal mändide vahel," ütles perenaine.

"Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu," seletas Villu.

"Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba."

A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 16. peatükk

"Sookask tõmbub juba kollaseks," ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja pusis pastla kallal.

"Juba hakkab värvi andma arukaselegi," rääkis isa. "Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud."

A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" V, 2. peatükk

Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad juured kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.
- Aino Suits, Päevaraamat 1901-1964, 1. mail 1921, tlk Piret Saluri

Haavad värisevad iga riigikorra ajal. Aga iga korra ajal haljendavad nad, tont võtku, edasi.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 12

Üte ulluse tei ka — istudi haava. Tolle võtiva kopra küll maaha, a haavavõsokeisi tull mul paar aastakka viil niita ja lõiku, et näist valla saia. Saimi sis nätä, et kopril-majajil ole-i määnegi vaiv peris jämme haavapuu läbi jürrä, nii et tä lumbi viirde satas. Mul oli ütsjago saagmist ja ragomist, et maaha sadanu puu jupes saagi ja jupi halges lahku. А prõlla om tä jo ahoh är palotedu ja esi olemi tsipakese targembas saanu. Egät mõtsapuud massa-i umma ussaida tuvva.
- Jaan Kaplinski, "Mõtsa ja tagasi", Võro, 2014, lk 35

Luule[muuda]

Velekene, noorekene!
Kui ma kud'u ärä koole,
Marjakene maale viijä,
Ärä sa minno rielä viigu,
Raputelgu ratte'illa!
Vii viielä sõrmela,
Kanna katela käelä.
/---/
Teku-u' sa mulle tina-risti,
Tina-risti tike risti.
Ragogu-u' mulle rauda-risti,
Rauda-risti rase risti.
Ärä sa teku kuuze-risti,
Kuuz' kuri kopitama.
Ärä teku pedäjä-risti,
Petäj kuri pehmähtämä.
Ärä teku haava-risti,
Haab hõlpsa hallitama.
Otsi risti uibo'one,
Kae risti kadajane.

"Kes sääl mäel hällu?" Rahvalaul, "Vana kannel", XII, nr 124

Ma kõnnin värisevate haabade all,
ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist,
väsind lugemast kuulsaid unistusi.

Päikest kaugete metsapalangute vinasse vajuvat saagapunaselt
näen vaesete palavikuliste silmadega.
Järel puhangud vakatavast õhtu tuulest
haabade ladvus.
/---/
Hing apras kehas, puudutatud Tuulemaa kaugustest,
omataolisele olevusele end tahaks teatada.
Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed!

Ma kõnnin värisevate haabade all
tumm, tõsine, maapaolase sammudega.

Mind võtke oma värisemisesse, haavad!

Gustav Suits, "Värisevate haabade all", rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 149

Oli kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu valust?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodusalust.

Kui läksin säält, kuis helkis nii
tee haavalehti punas...
Sestsaadik küsib alati,
meel aina mõtleb: kunas?

Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 14

Ma kõnnin varisevate haabade all kodu-eestlase raske sammuga. Ma kõnnin ja
mõtisklen vaiksena hirmust, et mis saab Eestist.

Üle niidetud luha hilised puhangud Eestimaalt aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.
Üle niidetud luha õhtu roidumuses palju prääksuvaid pingviine,

sekka mõni pasteldes ilves, kõigil viie tuhande krooni eest kuus mulgi kapsaid keres
peerlemas, – vastuvõtule lähevad rippuvate rahakottide keskel.

Toomas Liivamägi, "Suitsule, Gustavile, Töövabariigile - mõteldes". Eesti Ekspress, Areen, 22. veebruar 2008

Haab lõdises kui hirmu tundes,
koer niutsus abipaluvalt.
Kuiv äike sähvis pilvepiiril
nii heledalt ja valusalt.

Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15

need olid igivanad nüüd neid lihtsalt ei ole
majagi pole ja onu mujal vanemaks saab
see laps siin on mu tütar hobused seisavad ikka
pudeneb päev nendest üle nii nagu väriseb haab

Viiu Härm, "*hobusekoppel tolmuse kruusatee ääres...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 28

Välislingid[muuda]