Hein

Juuni. Heinategu. Très Riches Heures du duc de Berry, 15. sajand

Camille Pissarro, "Heinategu Eragny-sur-epte'is" (1889)

Frédérique Vallet-Bisson (1862-1948), "Tüdruk heintel lebamas", s.d.

Ludmilla Siim, "Heinavedu" (1974)

Hein on niidetud ja kuivatatud rohi, enamasti kasutamiseks loomasöödana.

Proosa

• Tee heina, kuni päike paistab.
  • Miguel de Cervantes, "Don Quijote" (1605-15), I osa, III raamat, ptk 11

• Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Hiljem on see läinud rohkem laenu tähe all. (Ma ei räägi vargusest - see lugu ei ole pihtimus.) Laenata üks kord aastas, ilma et oleks mingit väljavaadet selle tagasimaksmiseks, see veel kuidagi läheb. Aastaid ei ole igatahes nii palju kui on aastas päevi. Sellepärast tuleb teised õhtud enda varal läbi ajada.
  • Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1953, lk 7

• Hein lõhnab hobustele teisiti kui armunuile.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 8

• Ülikoolis kohtasin veel teisigi inimesi, kellel oli allasurutud veisekasvatustrauma, see tähendab, et nad ei käinud malevas ja ootasid suve teatud raskesti sõnastatava õudusega. Me olime omamoodi heinaautistid, kelle vaimse sättumuse alustalad kujunesid välja äärmise vaimse deprivatsiooni seisundis, kus elu kulges hangu ja reha ähvardavas varjus. Võimalik, et siin on isegi mingisugune seos ärkamisajaga. /---/ Haridus oli ainus aktsepteeritud võimalus pääseda eluaegsest sunnitööst, keda selline elu loomu poolest ei inspireerinud. Ärkamisaeg sündis suuresti heinatraumast, see oli omanäoline rehabilitatsiooniprogramm, mille käigus tekkis terve rida ennenägematuid asju, teiste hulgas ka Eesti riik.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika" Välgi metsad, 2015

Luule

Suur Heinaline meie maile jõudis,
paisjärvel põlend pajju sidus paadi.
Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,
teab mitmest varavalgest saadik
...
Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu

• Aivo Lõhmus "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)

meie suve üks-ja-sama skeem
kõrget rohtu marjaõisi heina
maasikaid ja vihma vastu seina
kuuseriisikaid siis talikrüsanteem

• Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32

Vanasõnad

• Ennem olgu valge leib ja must hein kui valge hein ja must leib.
• Heinamaa on põllu peremees (ema).
• Jaagup külvab heina liiva, Laurits raudnaelu.
• Kuninga juures suur kui heinakuhi; saab siia, ei saa piipu panna.
• Maarjapäevast mees lihavaagnale ja härg heinasõimele.
• Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
• Vana inimene ja heinakoorem on üks.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929