Hippokratese vanne

Draama

ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (Paus. Ägedalt.) Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, mürki? Hippokratese vanne, isa!...
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha õigus elule ja surmale.
ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. Ühiskond võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise.
ABRAHAM: Sul on kummaline huumorimeel.

• Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), III vaatus, IV pilt, lk 54