Kaitsealal olen mõnikord näinud iguaane, suuri sisalikke jõesängis lamedal kivil peesitamas. Nad pole välimuselt ilusad, aga kaunimat värvi kui neil pole võimalik ette kujutada. Nad säravad nagu kalliskivikuhi või nagu vana kiriku aknaruut. Kui nad su lähenedes pagevad, sähvatab üle kivide taevassinist, rohelist ja lillakaspruuni, pärast loomade kadumist näib värv õhus püsivat nagu komeedi helendav saba.
