Itaalia keel

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Seda keelekummastust tuli hiljem mitmel korral peale, eriti kui mõni lause meenutas oma pärinemist ladina keelest, tundus lausa, nagu poleks see päriselt loomulik keel, mida nad räägivad, vaid mingi õhtumaise kultuuri enda kurgust tulev kurin, midagi kultiveeritut, midagi, mille naturaalsust on raske ette kujutada. Aga siis muidugi tuletas itaalia keel enda häälikumuutustega meelde, et ta on ju ladina keele suhtes mingi rahvalik lõdvasuine lihtsustus - victoria asemel vittoria, admirare asemel ammirare, Florentia asemel Firenze, sexus'e asemel sesso, ja kõik need l-ide, n-ide ja c-de pehmenemised ning j-ide ja g-de nihkumised suukoopa etteotsa "džee"-deks. Lisas veel see hämmastav lugu, et ladina keele käänete süsteem on täielikult kokku varisenud ja suurejooneline verbiaegade süsteem on samuti kokku kuivanud - ja tundub isegi loogiline, et sellist keelt räägitakse maal, mis on täis mitme tuhande aasta vanuseid varemeid, otsekui oleks keel varisenud kokku koos nonde muistsete ehitistega. Aga see jutt on muidugi ülekohus, sest itaalia keel kõlab väga selgena, enda jõus kindlana, nii et teisiti vaadates ei ole itaalia keel muud kui kõigest liigselt raskepärasest puhastatud ladina keel.


  • "Teie Eminentsi võidakse ära tunda."
"Isegi sellises riietuses?" küsis Mazarin.
Ta tõstis mantli, mis lamas tugitoolil. Selle all oli täielik helehall ja granaatpunane aadlikuülikond hõbedaste tikandustega.
"Kui Teie Eminents end maskeerib, muutub kõik lihtsamaks,"
"Arvate?" hüüatas Mazarin, kergendatult hinge tõmmates.
"Kuid sel juhul tuleks ehk teha seda, mille kohta Teie Eminents hiljuti ütles, et ka tema oleks seda meie asemel teinud."
"Mida tuleb teha?"
"Karjuda: "Maha Mazarin!""
"Ma karjun."
"Prantsuse keeles, heas prantsuse keeles, monsenjöör. Ärge unustage oma aktsenti. Sitsiilias tapeti kuus tuhat anžuulast, sest nad oskasid halvasti itaalia keelt. Vaadake ette, et prantslased teile sitsiillaste pähe kätte ei maksa." (lk 502)


  • "Itaallased ei ütle lihtsalt voglio," sõnas Dickie. "Nad ütlevad io vo' presentare mia amica Marge, per esempio." Dickie viipas käega. Itaalia keelt kõneldes žestikuleeris ta alati graatsiliselt, nagu juhataks orkestrit legato. "Parem kuula rohkem Faustot ja tuubi vähem grammatikat. Mina sain itaalia keele tänaval selgeks." Dickie naeratas ja läks mööda aiarada minema. Fausto astus parajasti väravast sisse.
Nad vahetasid naerdes paar itaaliakeelset lauset. Tom kuulas tähelepanelikult, pingutas, et iga sõna mõista.
Fausto tuli muheldes terrassile, vajus toolile ja viskas paljad jalad rinnatisele. Ta nägu oli alati kas muigel või mossis ning võis ühe hetkega muutuda. Dic­kie sõnul oli Fausto üks väheseid külaelanikke, kes ei rääkinud lõunapoolset murrakut. Fausto elas Milanos ja oli mõneks kuuks Mongibellosse tädile külla sõitnud. Ta käis kolm korda nädalas keha viie ja poole kuue vahel; nad istusid terrassil, rüüpasid veini või kohvi ja lobisesid umbes tund aega. Tom ponnistas kõigest väest, et jätta meelde kõik, mida Fausto rääkis kaljudest, veest, poliitikast (Dickie rääkis, et Fausto oli kommunist, parteipiletiga kommunist, kes lehvitas oma piletit ameeriklaste ees alati, kui sai, sest nende jahmatus tegi talle nalja) ning ühe kui teise külaelaniku ohjeldamatust kassipulmalikust seksielust. Mõni­ kord ei tulnud Faustol midagi pähe, ta jäi Tomile ainiti otsa vaatama ja pahvatas naerma. Aga Tom tegi suuri edusamme, itaalia keel oli ainus, mida talle meeldis õppida ja mille omandamisel ta tegi edusamme. Tom tahtis rääkida itaalia keelt niisama hästi kui Dickie ja arvas, et saab sellega kuu aja jooksul hakkama, kui kõvasti vaeva näeb. (lk 59)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel