Jalutamine
Proosa[muuda]
- Se promener, ennast näitama, ütleb prantslane; spazieren, patseerima, sakslane; to walk, kõndima, inglane. Kolm üsna väikest, kuid sugugi mitte tähtsusetut joont rahvaste karakterites.
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14 2005, lk 48
- Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis?
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 21
- Ja niisiis jõudis Mort lõpuks Ankhi jõeni, suurimani jõgedest. Juba enne linna sisenemist oli see tasandikumudast raske ja aeglane, kuid selleks ajaks, kui see Surmavarjudeni jõudis, oleks isegi agnostik võinud sellest üle jalutada.
- Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 1999, lk 66
- Sukad tõmmatakse jalga, kandes hoolt sukajoonte otsese jooksu eest. Lakknahast kott viiakse õue jalutama. Taftist seeliku all kahiseb petticoat. Asjade eest on makstud, nüüd tuleb neid teistele näidata.
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 47
- Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob rahu ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
- Marju Lepajõe, Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
Luule[muuda]
Vaest mind vana luusijat
Unga greve linnajaos!
Teed ja tuuled. Tuuled, teed -
nende viia, nende tuua,
olen maantee talutada.
Võõrast aiast vahtides
vabarnaid ja noori õunu,
vargsi nagu naeratan.
- Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 20
On õhtu, tule, kõnniskleme koos,
üks tee on kuskil jäetud meilegi.
Näe, aias lõhkend roosi järel roos -
kõik sama ilus on kui eilegi.
- Marie Under, "Üheskoos", rmt: "Uneretk", 1968, lk 25
soost on tekkinud pettekujutelmad
võib olla oli see kellegi laugaste vahele
kinni jäänud mõte
mis kunagi visati sinna
...
ikka veel liiguvad seal
inimnäolised olematused
kannavad vihmavarje
jalutavad jõekallastel
ega taipa mis neid sinna
täpsemalt toob
- Joanna Ellmann, "*soost on tekkinud pettekujutelmad...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 22-23
Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga
aeg-ajalt näen aknast -
ta möödub mu majast;
keerab päikselisel metsarajal koos koeraga
vaarikapuhmade taha;
väljub väikesest poekesest Avotu tänaval;
tantsib keset mu tuba või
hüpleb diivanil täiesti äranutetuna.
...
Ma ei tea enam nende mõtteid,
aga suus on see maitse,
mahl võilillevartest,
kui nad siin jalutavad.
- Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199